Sõnastik

Ilmnemine, esilekerkiv kuju, peegeldus. Tüvest ā-√bhās, vastu paistma. Kašmiri śaivismis tähistab ābhāsa viisi, kuidas kõiksus tõuseb esile Śiva teadvuses nii, nagu peegelpilt ilmub peeglisse, ilma et teadvus ise seejuures jaguneks või midagi kaotaks. Sadāśiva tattva on selles järgnevuses esimene ābhāsa, kus mina ja see ei ole veel teineteisest lahknenud. Mõiste seletab, miks maailma ei peeta siin pettekujutluseks, vaid teadvuse enda avaldumiseks.

Korduv harjutamine, järjekindel kordamine. Tüvest abhi-√as, millegi juurde asetuma, ehk ikka ja jälle sama asja juurde tagasi tulema. Joogas ja mantraõpetuses tähistab abhyāsa seda osa teest, mis ei tule mõistmisest, vaid kordusest. Mantra asato mā sat gamaya puhul rõhutatakse, et ühekordsest uurimisest ei piisa: alles japa ja abhyāsa kaudu kandub tähendus mõtlemisest kogemusse. Koos vairāgyaga moodustab abhyāsa Pātañjali joogasūtrates meele vaigistamise kaks tuge.

Õpetaja, kes annab edasi nii teksti kui ka eluviisi. Sõna-sõnalt see, kes käib õiget teed ja paneb ka teisi nii käima, tüvest ā-√car. Veedalikus traditsioonis on ācārya see, kelle suust õpitakse pühakiri häälikute ja rõhkude täpsusega selgeks ning kelle juhatusel õpilane rituaalidesse pühitsetakse. Tiitlina lisatakse sõna suurte kommenteerijate nime ette, näiteks Ācārya Śaṅkara, kelle selgitused mantrate rakenduse ja tähenduse kohta on siiani põhiline tugi.

Veedalik ohverdus, eriti selline, mis kulgeb tõrgeteta. Sõna seletatakse traditsiooniliselt kui see, milles pole vigastust ega kõrvalekallet, ja Ṛgvedas seisab see yajña sünonüümina. Agni sūkta teises mantras nimetatakse Agnit sõnadega rājantam adhvarāṇām gopām, ohverduste säravaks valitsejaks ja hoidjaks: tuli on see, kes kannab annid jumalateni ja hoiab rituaali korras. Sõna esineb peamiselt veedalikes hümnides, hilisemas keeles harvem.

Algus, esimene, algne. Nime ees tähistab ādi, et tegemist on traditsiooni kõige varasema või algupärase kandjaga: Ādi Śaṅkarācārya on esimene Śaṅkara, Ādi Guru jooga esimene õpetaja, Ādi Parāśakti algne emajumalanna vägi, kellest kõik hilisemad kujud lähtuvad. Loetelu lõpus tähendab sama sõna ja nii edasi. Tegu ei ole eraldi jumaluse ega õpetusega, vaid täpsustusega, mis osutab millegi esimesele kujule.

Advaita vedānta suurkuju, keda pärimus paigutab 8. sajandisse. Temalt on kommentaarid upaniṣadidele, Bhagavadgītāle ja Brahmasūtrale ning India neljas suunas rajatud kloostrikeskused. Peale filosoofia on temalt hulk hümne, nende seas Kālabhairava aṣṭakam, kus ta ülistab Kāśī isandat Kālabhairavat ja ütleb, et isegi jumalad ja nende väed kummardavad tema jalge ette, igatsedes õndsuse ja samādhi seisundit. Eesliide Ādi eristab teda hilisematest Śaṅkarācārya tiitli kandjatest.

Pühakirjade rühm, mis kirjeldab templiteenistust, pūjā korda, ikonograafiat, mantraid ja initsiatsiooni. Sõna-sõnalt see, mis on kohale jõudnud, tüvest ā-√gam, ehk õpetus, mis on jumalalt õpilaseni kandunud. Oma āgama-kogu on nii śaiva, vaiṣṇava kui ka śākta traditsioonil. Veedadele vastandatakse neid sageli, kuid kihid on läbi põimunud: sama jumalus, sama mantrakeel, erinev rakendus. Kāla Bhairava seisund universumi ajavalitsejana on määratletud just śaiva āgamates.

Bhairavī üks nimesid. Sõna-sõnalt see, kelles pole õudust, a-ghora, kuigi nimi katab jumalanna kõige karmimat palet: kardetavat kutsutakse pehmendava nimega. Brahmayāmala-tantra järgi on Bhairavī Aghorī või Paramā nime all Bhairava kaaslane ja kaheksas, kõrgeim emajumalanna, kellest ülejäänud emad lähtuvad. Sama sõnatüvi on ka aghorī-askeetide nimes, kes otsivad puhtust just sealt, mida peetakse rüvedaks.

Tuli ja tulejumal. Ṛgveda avaneb Agni poole pöördumisega ja tema hümne on kogumikus arvult teisel kohal. Agni on ohverduse preester ja käskjalg: ta võtab annid vastu ja kannab need jumalateni, mistõttu iga yajña algab tule süütamisest. Seesmises tõlgenduses on ta jumalik tahe, vägi, kellel on ühtaegu nägemus kõrgemast korrast ja jõud see siinses maailmas teoks teha. Agni mantraid loetakse ka elujõu ja seedimistule tugevdamiseks.

Sooma-ohverduste põhivorm, sõna-sõnalt Agni ülistus, agni ja stoma. Pressimispäevale eelneb mitu ettevalmistus- ja pühitsuspäeva ning kogu ülesehitust peetakse eeskujuks, mille järgi on üles ehitatud teised, keerukamad sooma-rituaalid. Veedaliku liigituse järgi kuulub agniṣṭoma vikṛta yajña hulka, tuletatud ohverduste sekka, mis järgivad üht malli. Sellistes suurtes rituaalides on naiste osa osaleja, abilise ja perenaise roll, mitte läbiviimine.

Mina. Kašmiri śaivismis ei tähista see igapäevast enesetunnet, vaid teadvuse enda algset mina olen, mis eelneb igale objektile. Teadvus polariseerib end ahamiks ja idamiks, minaks ja selleks, ning sellest lahknemisest sünnib kogetav maailm. Upaniṣadide suurlausung aham brahmāsmi, mina olen Brahman, osutab samale minale, mis jääb järele, kui kõik omadused kõrvale jätta. Seda lausungit antakse ātma-mantrana vaikses meeles mõtiskleda.

Mina olen Brahman, Bṛhadāraṇyaka upaniṣadi suurlausung ehk mahāvākya, mis kuulub Yajurveda juurde. Lause ei ole väide enda kohta, vaid osutus sellele, mis jääb järele, kui minalt kõik omandatu ära võtta. Selliseid ātma-mantraid ei loeta valjusti, vaid nende üle mõtiskletakse vaikses meeles, kuni väide lakkab olemast mõte.

Ego, sõna-sõnalt mina-tegemine, aham ja kāra. Sāṅkhya loendis on see sisemise tööriista osa, mis seob puhta teadvuse kindla keha, nime ja saavutustega ning ütleb nende kohta mina. Koos manase, buddhi ja cittaga moodustab ta neliku, mida kujutavad Brahmā neli pead. Tšakrate keeles tekib mina-olemus anāhata avanedes ning tiheneb manipūra ja svādhiṣṭhāna kaudu. Jutustustes kehastab sedasama ahaṁkārat deemon Śumbha, kelle jumalanna alistab.

Mina-teadvus, aham ja vimarśa, teadvuse iseenda teadvustamine. Kašmiri śaivismis on see Śakti pool Śivas: prakāśa on valgus, ahaṁvimarśa on see, et valgus teab ennast valgusena. Kṣemarāja sõnastab Parāprāveśikās vimarśa kui akṛtrimāham iti visphuraṇam, tehtematu mina välgatuse, ehk vahetu eneseteadvuse, mis ei tule mõtlemise teel. Just sellest eneseteadvusest tõuseb unmukhatā, kalduvus ja tahe luua.

Rāmāyaṇa hilisemates ümberjutustustes esinev nõid ja allilma valitseja, Rāvaṇa liitlane. Koos Mahirāvaṇaga röövib ta magavad Rāma ja Lakṣmaṇa ning viib nad pātālasse, et ohverdada nad oma jumalannale. Hanumān laskub järele, kutsub appi Kālī väe ja alistab mõlemad nõiad. Lugu on üks põhjus, miks Hanumānit austatakse kaitsjana just nõiduse ja varjatud rünnakute vastu ning miks tema mantraid loetakse kaitseks.

Sarasvatī seemnemantra. Aiṁ koondab kõne, õppimise ja loova mõistuse väe ning on ühtlasi Sarasvatī ja Brahmā juurmantra. Seda kasutatakse ka guru mantrana, mis avab tee kõrgemate teadmiste juurde, ning see esineb paljude pikemate mantrate alguses. Häälikuliselt koosneb ta diftongist ai ja nasaalsest lõpust, mida hoitakse resonantsina. Peamiste bīja-helide seas, nagu oṁ, hrīṁ, śrīṁ, krīṁ ja hūṁ, on aiṁ teadmiste heli.

Isandlikkus, jumalik vägi ja rikkus, tuletatud sõnast īśvara, isand. Bhagavatu kuue omaduse loendis seisab aiśvarya jñāna, vairāgya, bala, kīrti ja śrī kõrval. Kašmiri śaivismis on see üks Vimarśa nimedest svātantrya, kartṛtva, sphuraṭā ja spanda seas ning tähistab teadvuse vaba võimet luua. Jumalanna Rājarājeśvarī ehk Śrī Mahālakṣmī austamine tähendabki pöördumist selle poole, kelle valduses on kogu aiśvarya.

Kulmude vahel asuv tšakra, mida nimetatakse ka kolmanda silma keskuseks. Sõna ājñā tähendab käsku või korraldust: siit juhitakse madalamaid keskusi ja siin võetakse vastu õpetaja juhatus. Tema seemnemantra on oṁ. Ājñās ühenduvad teadvuse eri tasandid ning avanevad intuitsioon ja selgus. Tantras samastatakse Kāśi linn just selle keskusega, mistõttu Kālabhairava ülistamine Kāśi isandana tähendab ühtlasi täielikku kohalolekut praeguses hetkes.

Eeter ehk ruum, viiest suurelemendist peenim ja esimene. Tüvest ā-√kāś, paistma ja nähtavale tulema, ehk see, milles asjad saavad nähtavaks. Ākāśa omadus on heli, mistõttu on ta mantraõpetuses keskne: sõna sünnib ruumis ja liigub ruumis. Kaheksa Bhairavat esindavad viit elementi eesotsas ākāśaga ning lisaks päikest, kuud ja ātmanit. Grammatik Kātyāyana järgi on sõna ākāśa oma tähendusega seotud igavesti, mitte kokkuleppeliselt.

Palvehelmed, sõna-sõnalt helmeste rida, akṣa ja mālā. Tavaliselt on neid sada kaheksa ja neid kasutatakse japa juures korduste lugemiseks, nii et meel saab kinnituda liigutusse ega pea arvu meeles pidama. Helmed tehakse rudrākṣa seemnetest, tulasī puidust või kristallist, olenevalt traditsioonist. Jumaluse käes on akṣamālā märk õpetusest ja meditatsioonist: nii hoiavad seda Sarasvatī, Hayagrīva ja Dakṣiṇāmūrti.

Silp, ja ühtlasi see, mis ei kulu: a-kṣara, hävimatu. Sanskriti kirjas ei ole ühikuks täht, vaid silp, ning mantra ülesehitus, meetrum ja silpide kehasse asetamine käivad silpide kaupa. Gāyatrī praktikas tehakse akṣara nyāsa, kus mantra silbid asetatakse ükshaaval keha eri kohtadesse. Teises tähenduses nimetatakse akṣaraks Brahmanit ennast ja silpi oṁ, mis ei kao.

Noorkuu päev, kuukalendri tumeda poole viimane päev, mil kuud ei ole näha. Sõna-sõnalt koos elamine, sest päike ja kuu asuvad siis taevas ühes kohas. Sel päeval mälestatakse esivanemaid ja tuuakse neile veeohver. Divāli kolmas ja tähtsaim päev langeb Kārtika kuu amāvāsyāle: aasta pimedaim öö, mil süüdatakse lambid ja austatakse Lakṣmīt.

Surematuse jook ja surematus ise, a-mṛta, see, mis ei sure. Amṛta tõusis esile ookeani kirnumisel ja selle pärast jumalad ja asurad omavahel võitlesid. Joogalises lugemises on amṛta seesama soma: õndsus, mis hakkab kõrgeimast keskusest voolama, kui nāḍīd on avatud, ja mida nimetatakse ka ānandaks. Jumalanna kaheksast käest üks hoiab amṛta kalaśat, nektarianumat.

Südametšakra, neljas keskus rinnaku kõrgusel. Nimi tähendab löömatut: anāhata nāda on heli, mis ei sünni kahe asja kokkupuutest, vaid kõlab iseenesest. Tema seemnemantra on yaṁ ja kujundiks kaheteistkümne kroonlehega lootos. Anāhata avanemisega seostatakse tingimusteta armastust, kaastunnet ja tunnete tasakaalu. Öeldakse, et Kuṣmāṇḍā elab just selles keskuses.

Õndsus ja täius, rõõm, millel ei ole välist põhjust. Vedāntas on ānanda kolmas sõna kolmikus sat, cit, ānanda ning teda ei mõelda tundena, vaid olemise enda küljena. Kašmiri śaivismis on cit ja ānanda Parama Śiva svarūpa, tema oma loomus. Aurobindo loeb veedalikku kivi alla peidetud meekaevu just ānandana. Samādhi joogas vastab sellele soma, surematuse nektar.

Õndsuse vägi, Śiva viiest väest teine. Järgnevus algab cit-śaktist, teadvuse väest, ning sellele järgnevad ānanda-śakti, icchā-śakti ehk tahe, jñāna-śakti ehk teadmine ja kriyā-śakti ehk tegu. Ānanda-śakti on see, milles teadvus puhkab iseendas ja on sellest täis, ning just sellest täiusest tõuseb tahe midagi ilmutada. Viis väge vastavad viiele ülemisele tattvale.

Ṛṣi Atri naine, keda peetakse truuduse ja puhtuse võrdkujuks. Nimi tähendab seda, kelles pole kadedust, an-asūyā. Lugu räägib, kuidas Brahmā, Viṣṇu ja Śiva tulid tema puhtust proovile panema ja lahkusid ise alistatuna; kingituseks sündis talle poeg, kes kannab kõiki kolme ühes kujus, Dattātreya. Anasūyā on ka üks kuuest Kṛttikā tähest, kes Skandat toitsid.

Liige, kehaosa, ja sealt edasi iga osa, mis kuulub terviku juurde. Yajña juures nimetatakse aṅgaks kaasnevaid rituaale, mis võivad käia mitme eri ohverduse juurde. Veedade kõrval seisavad kuus vedāṅgat: hääldus, meetrum, grammatika, sõnaseletus, tähetarkus ja rituaalireeglid. Joogal on kaheksa liiget, aṣṭāṅga. Agni sūktas viitab sama sõna Agni omadusele: esiletungiv, leegitsev.

Veedaliku pärimuse nägija ja suguvõsa isa, kelle nime kannavad Aṅgirase hümnid. Teda seostatakse tulega ja tema nime kasutatakse Agni epiteedina: Agni sūktas pöördutakse Agni poole sõnaga aṅgiraḥ, mis osutab leegitsemisele ja esiletungimisele. Atharvavedat nimetatakse ka Atharvāṅgirasaks kahe nägija järgi, kelle nimed selle kogu külge on jäänud.

Elevandiajaja konks, jumalannade ja Gaṇapati käes üks kahest põhiesemest koos pāśaga. Aṅkuśa tõmbab ligi ja juhib, pāśa seob ja hoiab kinni. Lalitā Devī ja Gaṇapati kujude juures seletatakse neid meele kahe liigutusena: iha, mis kisub, ja juhtimine, mis suunab. Praktikas öeldakse, et ilma oma pāśa ja aṅkuśata ei jõua keegi üheski harjutuses edasi.

Sisemine ohverdus, meditatsiooniline rituaal, mida peetakse ilma välise tule ja anniteta. Antar tähendab sees. Veedalik pärimus liigitab yajñad koduseks, kogukondlikuks ja sisemiseks; viimase puhul on tuleks teadlikkus ning anniks hingamine, meeled või mõtted. Upaniṣadid arendavad sedasama mõtet edasi, öeldes, et päris ohverdus toimub inimeses eneses.

Grammatika abitäht, mis lisatakse sõnale või silbijadale üksnes märgiks ja mida sõnas endas välja ei hääldata. Maheśvara sūtrates lõpeb iga rida sellise tähega: ṇ reas a i u ṇ, ṅ reas e o ṅ, ñ reas jha bha ñ. Nende abil moodustatakse pratyāhāra'd, lühendid, mis nimetavad terve häälikurühma ühe silbiga. Nimetatakse ka it-täheks.

Vahetu kogemus, mitte kuulmise järgi saadud teadmine. Sõna-sõnalt järele-olemine, anu-√bhū, ehk millegi enda peal läbi elamine. Vedānta teel järgneb anubhūti kolmele sammule śravaṇa, manana ja nididhyāsana: kui õpetus on kuuldud, läbi mõeldud ja sellesse süvenetud, saab sellest kogemus. Dattātreya kohta öeldakse, et tal on ilmumatu ehk nirguṇa anubhūti, see tähendab, et ta on ennast ātmanina ära tundnud.

Kiindumus ja armastus, sõna-sõnalt järelevärvumine, anu ja rāga, värv: meel võtab värvi, mis jääb külge. Sama tüvi seisab muusika rāga taga, viisi taga, mis meele teatud tundesse värvib. Sarasvatīt seostatakse anurāgaga, armastusega muusika ja rütmi vastu, mis kannab kõike, mida kõnes ja muusikas tuntakse. Erinevalt kiindumusest, mis seob, on see armastus suunatud sellele, mis avab.

Nasaalne järelheli, mida kirjas märgib punkt tähe kohal ja IAST-is ṁ. Nimi tähendabki järelheli, anu ja svara. Anusvāra ei ole omaette silp, vaid täishääliku järel kõlav nasaalne lõpp, mis kannab mantras resonantsi: oṁ, aiṁ ja hrīṁ lõpevad just sellega. Bhairavī üheksasilbilise vidyā viimane silp on hāṁ koos anusvāraga. Retsiteerimise õppimisel harjutatakse anusvārat eraldi.

Üks viiest prāṇa liigutusest, see, mis liigub alla ja välja. Apāna hoole all on väljahingamine, väljutamine ja sünnitus, kõik see, mida keha endast välja saadab. Gāyatrī ees loetava oṁ bhūr bhuvaḥ suvaḥ seletuses vastab keskmine ala bhuvaḥ apānale, sest see viib ära mustuse ja kannatuse. Öeldakse, et oṁ ise kannab prāṇa, apāna ja vyāna väge.

Immanentne vägi, see pool jumalikust jõust, mis on maailma sees ja toimib avaldunud asjades. Apara tähendab lähedast ja madalamat, vastandina sõnale parā, mis on ülim ja ilmnemisest kõrgemal. Śiva ja Śakti kirjelduses seisavad need kaks nimetust paaris: parā-śakti jääb ilmumisest väljapoole, apara-śakti on see, millest on saanud maailm. Kumbki ei ole teisest eraldi vägi.

Eksimus rituaalis või pühendumuses, sõna-sõnalt mööda löömine. Traditsioon loetleb hoolikalt, mida talituse tegija peab vältima: eksimused jumaluse vastu ehk bhagavat aparādha, eksimused mantra, pühapaiga või õpetaja vastu. Neid ei mõelda karistatavate pattudena, vaid hooletusena, mis võtab talituselt mõju. Enamiku vastu aitab kahetsus ja mantra kordamine.

Metsatekstid, veeda kolmas kiht saṁhitā ja brāhmaṇa järel, millele omakorda järgnevad upaniṣadid. Nimi tuleb sõnast araṇya, mets: neid õpiti asulast eemal, sest nende sisu peeti igapäevaseks kasutuseks liiga kangeks. Sisult on āraṇyakad üleminek, kus välise ohverduse kõrvale astub selle seesmine tähendus. Taittirīya āraṇyaka on tuntumaid ja sealt pärineb mitu tänini loetavat mantrat.

Talituse lõpuosa, kus jumaluse ees liigutatakse ringjalt süüdatud lampi, sageli kellahelina ja laulu saatel. Pärast tuuakse lamp kohalolijate juurde, kes viivad käed leegi kohale ja puudutavad silmi. Ārati lõpetab pūjā: kuju on nähtavaks tehtud ja külaline ära saadetud. Suurte talituste puhul tehakse ārati keskööl, rongkäigu või pūjā järel.

Śiva kuju, kus üks pool kehast on mehe ja teine naise oma, sõna-sõnalt pooleldi naine, isand. Parem pool kannab tuhka ja tiigrinahka, vasak ehteid ja siidi. Kuju ütleb, et mees ja naine on ühe tõe teineteist täiendavad pooled ning teadvus ja vägi ei ole lahutatavad. Siddhidātrī lugu räägib, kuidas jumalanna Brahmā palvel muutis Śiva ja Pārvatī kehad pooleks, et loomine edasi läheks.

Āditya, üks Aditi poegadest, kelle hoole all on kokkulepped, külalislahkus, abielu ja suguvõsa side. Nimi seostub sõnaga ārya, väärikas, ja tähistab seda, mis hoiab inimesi omavahel koos. Mitra, Varuṇa, Bhaga ja Aryaman moodustavad neliku, mille kaudu Sāvitrī tõde inimeses kuju võtab: Mitra puhta laiusena, Varuṇa helendava harmooniana, Bhaga jumaliku naudinguna ja Aryaman püüdlusena kõrgema poole.

Kehaasend, algselt lihtsalt iste, tüvest √ās, istuma. Pātañjali joogasūtrates on āsana kaheksast liikmest kolmas ja määratlus on lühike: asend, mis on ühtaegu kindel ja mugav, sest ainult siis saab tähelepanu millegi muuga tegeleda. Retsiteerimise ja meditatsiooni juures tähendab āsana eeskätt sirget selga ja rahus keha. Śiva mõju ulatub joogas āsanatest kõrgeimate samādhideni.

Bṛhadāraṇyaka upaniṣadi mantra, mida loetakse śānti mantrana: vii mind ebatõelisest tõelisse, pimedusest valgusse, surmast surematusse. Asat osutab siin asjade pealiskaudsele ehk vyāvahārika tasandile ja harjumuspärasele tegutsemisele, sat sellele, mis tõeliselt on. Śaṅkara märgib, et kuna kaks esimest paari jäävad hämaraks, selgitab kolmas neid. Mantra on mõeldud japaks, mitte ühekordseks lugemiseks.

Kaks tähendust ühes sõnas. Esiteks eluase, kuhu ṛṣi asulast eemale tõmbus: väike rohumaja metsa servas, kus õpilased elasid koos õpetajaga ja loomad liikusid kartmatult ringi. Teiseks on āśramad neli eluetappi, õpilane, pereinimene, metsaline ja loobuja, mis koos puruṣārthadega annavad elule kuju. Tüvi √śram tähendab pingutama, nii et mõlemas tähenduses on sees töö.

Pāṇini grammatika, sõna-sõnalt kaheksa peatüki raamat. Ligi neli tuhat sūtrat kirjeldavad sanskriti häälikuid, tüvesid, liiteid ja lauseehitust nii kokkusurutult, et teksti ei saa lugeda ilma kommentaarita, ja Patañjali Mahābhāṣya ongi selle suur seletus. Teost peetakse maailma esimeseks täielikuks keelekirjelduseks ning see on olnud pidevas kasutuses umbes kaks ja pool tuhat aastat. Teksti avavad neliteist Maheśvara sūtrat, mis pärimuse järgi kõlasid Śiva trummist.

Kaheksast värsist koosnev hümn, nimi arvust aṣṭa, kaheksa. Tuntuim näide on Kālabhairava aṣṭakam, mille autoriks peetakse Ādi Śaṅkarācāryat ja milles ta ülistab Kāśi isandat. Sellised lühikesed hümnid on mõeldud pähe õppimiseks ja igapäevaseks lugemiseks. Kālabhairava aṣṭakami kohta öeldakse, et selle kaheksa värsi lugemine annab teadmise elust ja viib vabanemise poole.

Kuukalendri kaheksas päev, nii kasvava kui ka kahaneva poole oma. Kahaneva poole ehk kṛṣṇa pakṣa aṣṭamīd peetakse Kālabhairava päevadeks ja tema pūjā jaoks parimateks. Kālabhairava jayantī tähistatakse Mārgaśīrṣa kuu kṛṣṇa pakṣa aṣṭamīl novembris või detsembris. Kṛṣṇa sünnipäev Janmāṣṭamī langeb samuti kaheksandale päevale.

Kaheksaliikmeline, sõnadest aṣṭa ja aṅga. Tuntuim on aṣṭāṅga jooga, Pātañjali kaheksa astet: yama, niyama, āsana, prāṇāyāma, pratyāhāra, dhāraṇā, dhyāna ja samādhi. Dattātreya kohta öeldakse, et just tema õpetas aṣṭāṅga joogat Patañjalile. Sama sõna esineb mujalgi: kaheksat suuremat Bhairavat nimetatakse Aṣṭāṅga Bhairavateks.

Jumalate vastasjõud, sageli tõlgitud deemoniks. Vanimas veedalikus keeles tähendas asura veel väge ja isandat ning seda öeldi ka Varuṇa kohta; hiljem jäi sõna tähistama neid, kes seisavad devade vastas. Lugudes on asurad sisemiste jõudude kujud, uhkus, iha ja viha, ning jumalanna võit nende üle tähendab nende jõudude alistamist endas. Ookeani kirnumisel tõmbavad devad ja asurad sama köie kahest otsast.

Hobuseohverdus, veedaliku rituaali kõige suurem ja kulukam vorm, mida sai läbi viia ainult kuningas oma ülemvõimu kinnitamiseks. Hobune lasti aastaks vabalt rändama ja vägi järgnes talle: iga maa, kuhu hobune astus, pidi alluma või sõdima. Aasta järel peeti mitmepäevane talitus. Kuninganna osa selles oli oluline ning naised osalesid ka Rājasūya rituaalis.

Neljas veeda, mille mantrad seisavad igapäevaelule kõige lähemal: tervendamine, kaitse, armastus, kuningavõim ja kahju tõrjumine. Nime kannab ta kahe suguvõsa, Atharvani ja Aṅgirase järgi. Pikka aega ei arvatud teda kolme veeda hulka, kuid just tema kirjeldab rituaali tippu ja ülistab yajñat kui jumalateenimist inimeses eneses. Dattātreya upaniṣad kuulub samuti Atharvaveda juurde.

Teadmine minast, sõnadest ātman ja jñāna. See ei tähenda enda kohta käivat teavet, vaid mina äratundmist sellisena, nagu ta on, ilma keha ja meele juurde segamata. Sõna pūjā rahvapärane seletus ütleb, et pūjā on see, mis viib iga tegevuse lõpule ja annab ātmajñāna. Nii on ka väline talitus suunatud selle äratundmise poole, mitte ainult jumaluse teenimisele.

Mina ise, see, mis jääb järele, kui kõik omandatu kõrvale jätta. Sõna tähendas algselt hingust ja keha, hiljem olemise enda tuuma. Vedānta ütleb, et ātman ja Brahman on üks: sisemine mina ja maailma alus ei ole kaks eri asja. Tee sinna käib samm-sammult, esmalt loobumine valedest samastumistest keha ja meelega, siis vahetu taipamine. Inimene otsib jumalat kõikjalt, mõistmata, et ta ise on selle ātmani kehastus.

Pūjā, mida tehakse enda jaoks, sõnadest ātman ja artha. Āgamad eristavad kaht liiki talitust: ātmārthapūjā, mille inimene teeb kodus oma liṅgale enda kaitseks või oma soovide pärast, ja parārthapūjā, mille preester teeb templis kõigi heaks. Kodune pūjā ei nõua templipreestri pühitsust, kuid järgib sama korda. Jaotus pärineb Pūrvakāmikāgamast ja Kāraṇāgamast.

Atri järeltulija, suguvõsanimi. Iga Atri liinist sündinu on ātreya ja Ṛgveda viies maṇḍala kuulub just sellele perele. Dattātreya nimi on kokku pandud kahest osast: dattā, see, kes on antud kingitusena, ja Ātreya, Atri poeg. Suguvõsanimed on veedalikus pärimuses olulised, sest mantra juurde käib alati selle nägija nimi ja tema liin.

Vabanenud askeet, kes on kõik kombed ja välised märgid maha raputanud, mida sõna sõnasõnalt tähendabki. Avadhūta ei järgi enam ühiskonna ega ka munga reegleid, vaid liigub maailmas ilma kiindumuse ja piiranguta. Dattātreyat peetakse selle eluviisi algkujuks ja temale omistatakse Avadhūta gītā ning Jīvanmukta gītā. Naissoovormis tähendab sama sõna tantras laitmatut, puhast Śaktit.

Laskumine, jumaluse tulek siia maailma kindlas kujus. Tüvest ava-√tṝ, alla tulema. Laskumise mõte ei ole näidata võimu, vaid aidata inimhingel endal jumaliku seisundi poole tõusta. Viṣṇu kümme avatārat, nende seas Rāma ja Kṛṣṇa, on tuntuim rida. Kṛṣṇat nimetatakse pūrṇāvatāraks, täielikuks laskumiseks, kus jumalik on inimkujus tervenisti kohal.

Teadmatus, mitte niivõrd teadmise puudumine kui vale teadmine: mina peetakse kehaks, meeleks ja mõtteks. A-vidyā, see, mis ei ole teadmine. Vedāntas on avidyā kogu seotuse juur, sest sellest tuleb vale samastumine ja sellest kannatus. Śaiva õpetuses on ta kolmest ebapuhtusest esimene, ürgne teadmatus. Mitu upaniṣadi nimetavad avidyāks ka rituaali juurde jäämist, kui selle mõte on ununenud.

Elu teadus, sõnadest āyus ja veda. India traditsiooniline meditsiin, mille tekstid kirjeldavad kolme doṣat, ravimtaimi, toitumist, päevakorda ja ka kirurgiat. Āyurvedat loetakse upavedaks, ühe veeda juurde kuuluvaks lisateaduseks, ja seostatakse Atharvavedaga. Hanumāni peetakse ravitsejate kaitsjaks, sest tema tõi Himaalajast ürdi, mis päästis Lakṣmaṇa elu.