Mitteduaalse šaiva tantra filosoofia

Mitteduaalse šaiva tantra filosoofia

Millesse sa end segad

Astuda šaiva tantra maailma tähendab siseneda maagia ja saladuste maailma. Selle tunnused on näiteks meelt avardav filosoofia ja salajased riitused, müstilistes silpides kehastunud raevukate jumalannade panteonid, energiadiagrammid, mis kaardistavad reaalsuse paljusid mõõtmeid, ning visualiseeringud keha jõukeskustest. Siia kuuluvad ka žestid, mis väljendavad teadvuse puhtaimaid vorme, nektarilaadsed ülima ekstaasi kogemused, üleloomuliku väe kandjad ja mõisted, mis seavad kahtluse alla tavaühiskonna põhinormid. Lühidalt: see maailm hõlmab kogu inimese vaimse ja religioosse tegevuse ulatuse, alates kõige kõrgematest ja ülevamatest mõtisklustest meie sisemise olemuse üle kuni kõige veidramate ebausukujutelmadeni. (Meie keskendume esimestele.) Mõnda inimest huvitab tänapäeval ainult tantra kõrgfilosoofia, teisi ainult praktilised tehnikad ja kolmandaid kogu ajalooline pilt.

Kes sa ka ei oleks, et sellesse maailma täielikult süveneda, pead loobuma kõigist ettekujutustest selle kohta, mis tantra sinu arvates on. Lisaks pead loobuma ka mõnest sügavalt juurdunud eeldusest reaalsuse enda kohta. Muidu ei suuda sa seda maailmavaadet kunagi päriselt mõista. Iga alternatiivne maailmavaade võib toimida kriitikana meie ühiskonnas valitseva reaalsusekäsituse suhtes. Et see toimiks tõeliselt ja viljakalt, peame aga vähemalt ajutiselt seadma kahtluse alla isegi need põhiprintsiibid, mille abil me nähtusi tõlgendame. Teisisõnu peame küsimuse alla seadma just need raamistikud, millega loome endale maailma, milles elada.

Üks viis seda protsessi alustada on hakata teadvustama, et me kõik elame lugude ehk narratiivide maailmas. Narratiivid on rohkem või vähem sidusad lood, mida meile räägitakse ja mida me ise endale räägime meid ümbritsevate sündmuste ja inimeste kohta, et neid mõista. Kõik üldistused, väärtushinnangud ja reaalsuse sõnalised kujutused on narratiivid. Kõik narratiivid on väärad selles mõttes, et nad paratamatult moonutavad reaalsust. Samas on nad tõesed selles mõttes, et neil on reaalsusega mingi seos, mis võib meile endi kohta palju öelda. Näiteks kui keegi ütleb: „Bay Area on suurepärane koht elamiseks“, ei eelda me tavaliselt, et ta on hoolikalt uurinud kümneid elukohti ja võrrelnud neid küsitlusega selle kohta, mida tavalised inimesed heaks elukohaks peavad. Pigem teame, et tal on olnud Bay Areas elades mõned konkreetsed head kogemused ja ta on need üldistanud looks.

Oma lugude suhtes ei ole me aga tavaliselt nii selge pilguga. Kui ütled: „Mul on probleem ____-ga“ või „Ma olen ____-s hea/halb“, esitad endale ja teistele valikuliselt keerulise hulga varasemaid kogemusi. Sa taandad need näiliselt faktiliseks väiteks, mis vihjab püsivale olukorrale. Samamoodi, kui ütled kellelegi: „Ma olen õnnelikult abielus“, esitad ja taandad hulga kogemusi, mida kuulaja ise, kui ta neid teaks, ei pruugiks õnnelikuks abieluks nimetada. Ent püüd jõuda „tõeni“ selles, kas abielu on tegelikult õnnelik või mitte, möödub asja tuumast. Ainus tõde on konkreetsete, individuaalsete kogemuste endi olemus ja sisu. Kõik muu on lugu, mida nende kogemuste kohta räägitakse. Milline küsimus siis ei mööduks tuumast? Võib-olla selline, mis uurib, kuidas ja miks me oma kogemusi teatud narratiiviga esitame ning kas see narratiiv teenib meid hästi. Sest iga minevikku puudutav narratiiv kujundab meie olevikukogemust. On tõsi, et mõned narratiivid on reaalsusele lähemal kui teised. Ent narratiivide peamine väärtus seisneb selles, kui kasulikud nad on, et aidata meil luua maailma, milles tahame elada. Kui nad seda ei tee, on nende väärtus küsitav.

Niisiis oled sinagi, nagu kõik teised, endale maha müünud hulga lugusid selle kohta, kuidas asjad on ja milline sina oled. Kui mingi lugude kogum ei rahulda inimese sügavaimaid vajadusi, hakkab ta lõpuks uusi otsima. Siin tulebki mängu religioon. Religioon on keerukas reaalsust käsitlevate narratiivide struktuur, mille eesmärk on saavutada kindel siht (seda nimetatakse sageli „päästmiseks“ või „vabanemiseks“). Religioon on seega metanarratiiv. Kui tegeled sellise vaimse traditsiooniga nagu šaiva tantra, uurid, kas selle narratiivid reaalsuse kohta on piisavalt veenvad ja tõhusad, et osa sinu omadest nendega üle kirjutada. (Loomulikult uurid ka selle praktiliste tehnikate tõhusust, kuid need on selle narratiividega lahutamatult seotud.) Šaiva tantra järgi on ülendavama reaalsusetõlgenduse omaksvõtmine vajalik samm teel kõigi narratiivide täieliku ületamise suunas. Erinevalt paljudest religioonidest tunnistavad mõned tantra harud otsesõnu, et miski, mida saab sõnadega öelda, ei ole täielik ega absoluutne Tõde. Tõelist ei saa keelega piisavalt tabada. Seepärast on kõik sellised katsed ligikaudsed ja neil on suhteline kasu. Keeleline lähendus (ehk narratiiv) on kasulik niivõrd, kuivõrd see viib sind lõpuks keelest kaugemale, soovitud reaalsuskogemuseni. See kogemus ise on sõnatu ja vahetu isikliku ilmutuse seisund. [1]Kui see pole sinu eesmärk, võib järgnev pakkuda sulle vähemalt intellektuaalset huvi.

Mitteduaalse šaiva tantra definitsioon

Kuigi järgnevas ajaloolises ülevaates käsitleme ka teisi tantra traditsioone, võtab see raamat eeskujuks ja keskpunktiks mitteduaalse šaiva tantra (hääldus u „šaiva tantra“) liinid, mida kõige selgemini esindab kaula trika liin. Hiljem, ajalugu läbides, mõistad, kuidas see konkreetne traditsioon tantra suurde pilti sobitub. Alguseks tahan aga defineerida mitteduaalse šaiva tantra (lühidalt MŠT) võimalikult selgelt, et saaksid aru, kuhu me liigume ja millele keskendume. (Pane tähele, et vaadeldaval ajajärgul ei olnud jumalanna-traditsioonid ehk šākta tantra šivaismist eraldi. Neid peeti sama religiooni osaks.)

Minu definitsioon mitteduaalsele šaiva tantrale on järgmine.

Põhja-Indiast pärit vaimne liikumine, mis saavutas haripunkti 9.–12. sajandil ja mida iseloomustavad peamiselt:

  1. Rõhuasetus jumaliku reaalsuse vahetule kogemisele. Sellel reaalsusel on transtsendentne ja immanentne aspekt, mida nimetatakse vastavalt Šivaks ja Šaktiks. Šivat mõistetakse eelkõige puhta teadvusena, mis on olemise lõplik alus, ja Šaktit voolava energiana, millest koosneb kogu ilmnenud universum.

  2. Pühitsus guru ja õpilase suhtesse ning võrdõiguslikku kulasse (vaimsesse kogukonda).

  3. Vaimne praktika neljas aspektis: Vaate-õpetuste üle mõtisklemine, meditatiivne rituaal, peenkeha joogatehnikad ja meelte esteetiline kultiveerimine. Kõigi nende eesmärk on pääseda ligi kõigis asjades peituvale jumalikule energiale ja see omaks võtta, et saavutada nii maist edu kui ka vaimne vabanemine.[2]

See definitsioon kehtib ka teiste mitteduaalse tantra vormide kohta, näiteks budistlike vormide puhul (kuigi need kasutavad loomulikult Jumaliku kohta teisi nimetusi kui Šiva ja Šakti, näiteks Buddha-loomus). Seda üsna kokkusurutud definitsiooni selgitan nüüd lihtsalt ja hiljem põhjalikumalt.

MŠT kohaselt on olemas ainult üks asi: Jumalik, eri teisendustes. Öelda, et ainult Jumal on reaalne, on sama mis öelda, et kõik olemasolev on Jumal. MŠT-s on praktika eesmärk kogeda seda jumalikkust kõigis asjades ja kõigi asjadena. Jumalikul on siin õpetuse järgi kaks aspekti: transtsendentne ja immanentne. Transtsendentset aspekti nimetatakse Šivaks (hääldus „šiiva“) ja seda kujutatakse isase jumalusena (Jumal). Kuigi mütoloogias kujutatakse Šivat teatud omadustega, mõistavad tāntrikad (tantra järgijad) Šivat puhta Teadvusena. See on isikuülene, täielikult kõigist piirangutest ja omadustest kõrgemal, väljaspool meelte, kõne ja mõistuse haaret. Lühidalt: see on ainsuslik Teadlikkuse Valgus, mis teeb võimalikuks kogu ilmnemise, kõige olemasoleva vaikne ja rahulik alus.

Jumaliku immanentset aspekti („immanentne“ tähendab meelte ja mõistusega tajutavat) nimetatakse Šaktiks (hääldus „šakti“) ja seda kujutatakse emase jumalusena (Jumalanna). See tähendab, et kogu ilmnenud universum on Jumalanna ja seda tuleks seetõttu sellisena austada. Tegelikult on Šiva ja Šakti üks, mitte kaks. Neid kujutatakse kahena, sest need vastavad reaalsuse kahele vastastikku sõltuvale aspektile, millest üks on igal kogemuse hetkel ülekaalus. Šiva ja Šakti esindavad kahte erinevat Jumaliku kogemust. Esimene on enstaatiline: pöördume sissepoole, loovutame kõik ja jõuame oma olemise vaikse ja transtsendentse aluseni. Teine on ekstaatiline: väljendame oma jumalikku loomust loovalt, dünaamiliselt, väljapoole suunatult ja kehastunult. MŠT järgi on mõlemad viisid Jumaliku täielikuks tundmiseks vajalikud ja ainus tõeline vaimne vabanemine on nende harmooniline tasakaal.

Seda ärganud vabaduse seisundit kultiveeriti algselt vaimse kogukonna keskel, vaimse meistri juhatusel. (Teda nimetati meistriks mitte sellepärast, et ta oleks olnud kõigi ülemus, vaid sellepärast, et ta oli iseenda täielikult valdama õppinud.) Et pääseda guru ja pühakirjade juurde, pidid inimesed läbima ametliku pühitsuse. Oluline on aga märkida, et pühitsetutelt ei nõutud loobumist oma tööst, varast või pereelust. See tähendab, et tantra oli enamasti „majapidaja“ tee ja askeetidest loobujad olid vähemuses. Praktiseerijad olid inimesed nagu sina ja mina ning nad seisid silmitsi paljude samade argielu väljakutsetega nagu meie täna. Nad liitusid kulaga ehk kogukonnaga, mis eitas kasti-, klassi- ja soolise jaotuse tähtsust, ning praktiseerisid elu jaatavat vaimset distsipliini. See kuulub ülaltoodud definitsiooni, sest MŠT rõhutab õpetaja, õige pühitsuse ja kogukonna rolli otsustavat tähtsust. Võiksime isegi öelda, et need on asendamatud.

Definitsiooni kolmas osa puudutab praktika liiki, mida MŠT õpetas. Meditatsioon, mantrad ja rituaal on küll kesksed, kuid neid leidub ka paljudes teistes India vaimsuse vormides. MŠT lisas oma uuenduslikud peenkeha joogatehnikad ja revolutsioonilise idee, et peaaegu kõik võib saada vaimseks praktikaks. See idee põhineb õpetusel, et kõik asjad on Jumalanna ilmingud. Seetõttu ei nähtud keha patu ja ebapuhtuse asukohana, nagu tantra-eelses traditsioonis, vaid vahendina jumaliku reaalsuse teostamiseks. See tõi kaasa uue rõhuasetuse kehale ja selle energiatele keskenduvatele praktikatele. Samuti hakati universumi struktuuri üksikasjalikult kehale kaardistama, sest keha peeti terviku mikrokosmoseks. Samamoodi ei peetud meelte kogemusi vaimsusest kõrvalejuhtijateks, vaid võimalusteks jumalikuks austamiseks. See lähenemine oli maailmas elavatele inimestele tõhusam, sest vaimne praktika ei piirdunud enam rituaalsete toimingute ega askeetliku loobumisega. Seepärast nimetati seda teed mõnikord „uueks ja kergeks meetodiks“. MŠT õpetab, et isegi tavalised igapäevatoimingud, nagu nõude pesemine ja koeraga jalutamine, on võimalused kogeda rõõmu, mis voolab loomulikult täieliku Kohalolu tervikliku teadlikkuse seest.

Jällegi on see vaid lühike ja lihtsustatud kokkuvõte hoiakust, mis MŠT-l on maailma ja praktika suhtes. See on definitsioon ka selles mõttes, et aitab meil mõista, mida me vaatleme, ja eristada seda teistest teedest. Kuigi MŠT-l on palju sarnasusi teiste mitteduaalsete müstiliste teedega, austame traditsiooni sellega, et kasutame sõna tantra ainult nende liiniõpetuste kohta, mis põhinesid ilmutatud pühakirjadel, mida nimetatakse tantradeks.

Sissejuhatus Vaatesse

See osa võtab kokku reaalsusenägemuse, mis on mitteduaalse šaiva tantra keskmes ning mis toetab ja annab jõu kõigile teed moodustavatele praktikatele. India traditsioonis on vaimse tee esimene ja kõige otsustavam samm orienteeruda selle tee Vaatesse (darśana, दर्शन), mida hakkad käima. Sanskriti sõna darśana tõlgitakse sageli „filosoofiaks“, kuid selle sõna tähendusvarjundid ei taba märki. Darśana tähendab maailmavaadet, reaalsusenägemust ja nägemisviisi. See on ka kaart teest, mida hakkad käima. Vaatesse orienteerumise tähtsust võib mõista võrdluse abil. Sul võib olla kogu õige jooksuvarustus, uhke riietus ja parimad jalanõud ning sa võid olla suurepärases vormis, kuid see kõik ei loe midagi, kui jooksed vales suunas. Kui aga esmalt orienteerud korralikult, nii et liigud õiges suunas, jõuad lõpuks kohale isegi siis, kui liigud aeglaselt või kõnnid naljakalt. Seega on Vaatesse orienteerumine otsustava tähtsusega isegi neile, keda huvitab tantra ainult praktilisest küljest. Öeldakse, et praktika, mis ei põhine õigel Vaatel (sad-darśana, सद्दर्शन) ega ole sellega kooskõlas, on viljatu. Pane tähele, et „õige Vaade“ on ka budismi Õilsa kaheksaosalise tee esimene samm.

Läänes ei ole see õpetus kuigi populaarne. Osalt sellepärast, et me peame väärtuslikuks mitte öelda inimestele, mida mõelda või uskuda, kuid ka sellepärast, et Vaate-õpetusi ei mõisteta hästi. Levinud arvamus on seega, et jooga teeb oma töö sõltumata sellest, millist vaadet sa omad, sest jooga ületab mõistuse. See on tõsi, kuid väga piiratud määral. Samuti on tõsi, et jooga viib sind ainult teatud piirini, kui selle saavutusi kasutatakse moonutatud vaate kinnistamiseks. See seletab, miks mõnest suurest joogist keskaegses Indias sai võimujoobes nõid ja miks mõned tuntud joogid tänapäeval, olles samamoodi eksiteel, on oma õpilastega manipuleerinud ja kasutanud oma võimu isikliku kasu nimel. Jooga (ja veelgi enam tantrajooga) annab väge ning see vägi võib võimendada kõike, mis on olemas: see teeb heast inimesest pühaku ja tõprast veel suurema ja tõhusama tõpra. Kui me seda fakti mõistame (ja see seletab nii mõndagi muidu pettumust valmistavat käitumist joogamaailmas), võime hakata võtma eeskuju vanast Indiast. Võime nõuda, et õpilased tunneksid õiget Vaadet hästi, enne kui neid peetakse kesktaseme, rääkimata edasijõudnud praktiseerijateks.

Teeme selgeks: õige Vaade ei tähenda oskust õpetust täpselt ette kanda. See tähendab, et oled lasknud oma meelel ja südamel vaimsetes õpetustes nii kaua marineeruda, kuni need valgustavad sinu reaalsuskogemust. See tähendab hoida õpetusi enda lähedal, kuni neist saavad sinu armastatud sõbrad ja liitlased, sinu kõikumatud toed. See tähendab suutma neid teistele omal moel edasi anda, oma ainulaadsete sõnade ja tegude kaudu. (Pane siiski hästi tähele, et oskus Vaatest hästi rääkida ei näita tingimata sisemist saavutust.) Lõpuks tähendab see, et oled läbi näinud väärmõistmise lõksud, mis tühjendavad õpetused nende ülendavast jõust.

Loomulikult ei ole olemas ainult üht õiget Vaadet. Igal praktikatraditsioonil on õige Vaate võimaluste ulatus (mõnes küsimuses lai, teistes kitsas). Sellest kõrvale kaldudes jõuad varem või hiljem teelt välja. Nagu ütleb petlikult lihtne Hiina vanasõna: „Ole ettevaatlik, kuhu lähed, sest võid sinna jõuda.“ Kui peatud ja järele mõtled, näed, et see on mõistlik. Nagu vale joondus joogaasendis kahjustab varem või hiljem su keha, nii on ka arusaam, mis ei ole kooskõlas sinu tegeliku eesmärgiga, parimal juhul ebatõhus ja halvimal juhul viib sügavasse eksitusse. Kuna praktika toimub iga päev, on vale joonduse koondmõju aja jooksul aeglane, kuid tohutu. Et see tee toimiks, peavad Vaade, praktika ja vili olema ühel joonel. Kui tead kedagi, kes on aastaid praktiseerinud, kuid ei ole kõrgelt arenenud, stabiilne, lahke, selge, lõdvestunud ja avatud inimene, siis on põhjus selles, et need kolm pole olnud ühel joonel. Kunagi ei ole liiga hilja, kuid mida kauem on vale joondus kestnud, seda raskem võib seda parandada.

Vaate-õpetuste õppimise ja omaksvõtmise kohta tõstatatakse mõnikord vastuväide: praktiseerijatena tahame vabaneda kõigist mõttekonstruktsioonidest, miks peaksime siis lisama neid veel juurde niigi suurele koormale, mida kanname? Vanad õpetajad olid sellest vastuväitest hästi teadlikud. Nad selgitasid, et vigaselt aluselt ei saa hüpata otse mõttekonstruktsioonidest vabadusse. Õige Vaade, mis on kooskõlas meie eesmärgiga, on just see Vaade, mis annab meile jõu esmalt vabaneda oma moonutatud vaadetest ja seejärel minna konstrueeritud vaadetest üldse kaugemale. Edasi minnes hakkad mõistma, kuidas see võimalik on.

Lõpetan need sissejuhatavad märkused ühe päriseluliku näitega, mis aitab hajutada viimasegi skeptitsismi Vaate-õpetuse väärtuse suhtes. Suur meister Abhinavagupta vihjab, et kui praktiseerid joogat vaatenurgast, et sa ei ole sellisena, nagu oled, piisavalt hea või et sinus on midagi valesti, mida tuleb parandada, siis ei saa su jooga täita oma lõplikku eesmärki. See on praktika, mis põhineb väärmõistmisel. See võib täita ainult piiratud eesmärgi, mille on välja mõelnud sinu piiratud ego-meel. Kui aga asud joogat tegema õige Vaatega iseendast, et sa juba oled Jumaliku täiuslik ja terviklik väljendus ning teed joogat, et teostada ja seejärel täielikult väljendada seda, mis on juba tõsi, siis oled andnud oma praktikale jõu viia sind lõpuni. See nihe õigesse Vaatesse võib toimuda igal ajal. Kui see toimub, on su edenemisele lisandunud raketikütus piisav tõestus selle kohta, mida ma olen öelnud. Tegelikult kehtib selles valdkonnas ainult kogemuslik tõestus. Ma esitan sõnalisi argumente ainult selleks, et veenda su meelt, et katse tasub ette võtta.

Nüüd, kui oleme mõistnud, miks Vaatesse orienteerumine on vajalik, oleme valmis kohtuma mitteduaalse šaiva tantra tuumvaatega. Esmalt esitan kokkusurutud, ülikõrge oktaanarvuga lõigu, mis sisaldab kogu Vaadet seemne kujul. Seejärel avan selle lõigu üksikasjalikumalt. Seemnelõiku lugedes lülita tugevamalt sisse oma intuitiivne ja poeetiline võime. Loe aeglaselt ja hoolikalt ning lase sõnadel endasse vajuda, sõltumata sellest, kas mõistad neid intellektuaalselt täielikult. Sinu intellektuaalne võime saab avamise juures rohkem kaasa lüüa. Võib-olla soovid seda sissejuhatavat osa lugeda rohkem kui üks kord. Samas ära arva, et pead kõigest aru saama, enne kui edasi liigud.

Sukeldugem nüüd koos, alustades päris tuumast: milline on reaalsuse tõeline olemus?

Šaiva tantra VAADE

Kõik, mis on olemas, läbi kogu aja ja sellest kaugemal, on üks lõpmatu jumalik Teadvus, vaba ja õnnis. See projitseerib oma teadlikkuse väljas tohutu hulga näiliselt eristuvaid subjekte ja objekte. Iga objekt on Teadvuse Valguses peituva ajatu potentsiaalsuse teostus ja iga subjekt on sama pluss kokkutõmbunud eneseteadlikkuse keskpunkt. See looming, jumalik mäng, tuleneb Teadvuse loomulikust impulsist väljendada oma eneseteadmise tervikut tegevuses, ja see impulss tõuseb armastusest. Piiritu Teadvuse Valgus tõmbub oma vabast tahtest kokku lõplikeks kehastunud teadlikkuse keskpunktideks. Kui need lõplikud subjektid samastuvad piiratud ja ahtakeste tunnetuste ning oludega, millest koosneb nende olemise praegune faas, selle asemel et samastuda puhta Teadlikkuse üksikisikuülese, kõikehõlmava pulsatsiooniga, mis on nende tõeline loomus, kogevad nad seda, mida nad nimetavad „kannatuseks“. Selle parandamiseks tunnevad mõned sisemist tungi asuda vaimse gnoosise ja joogapraktika teele. Selle tee eesmärk on õõnestada nende väärsamastumist ja otse, teadlikkuse vahetuses paljastada, et Teadvuse jumalikud väed (Teadvus, Õndsus, Tahe, Teadmine ja Tegevus) moodustavad ka individuaalse kogemuse terviku. See vallandab äratundmise, et inimese tõeline identiteet on kõrgeim Jumalikkus, Tervik igas osas. Seda kogemuslikku gnoosist korratakse ja kinnistatakse mitmesuguste vahenditega, kuni sellest saab iga kogemushetke mittemõisteline alus. Lõpuks hävib inimese kokkutõmbunud minatunne ja eraldatus Tervikust täiuslikku terviklikkusse laienemise hõõguvas säras. Siis hõlmab inimese taju täielikult reaalsust, kus universum tantsib ekstaatiliselt oma täiesti täiusliku jumalikkuse elavuses.

 

———————————————————————————————————————————————————-

Joonealused märkused

[1] Mõned filosoofid väidavad, et ükski kogemus ei ole vahetu (st vahendamata) ning et kõik religioossed kogemused jõuavad meieni keele ja kultuuri vahendusel (st on nende poolt kujundatud ja määratud). Lihtsalt öeldes on šaiva tantra seisukoht järgmine: kuigi keel kujundab meie reaalsuskogemust, ei saa see luua kunstlikku kogemust. See, et kogemuse esilekutsumiseks kasutatakse selliseid vahendeid nagu keel, ei muuda kogemust kehtetuks. Oluline küsimus on, millist reaalsuse aspekti sa soovid kogeda. Kuidas sa tahad seda kogeda? Jumaliku keele abil võid esile kutsuda ehtsa jumaliku kogemuse. See seisukoht tugineb ka tantra arusaamale, et keele struktuurid väljendavad (pinnapealsel tasandil) reaalsuse enda struktuure. Seega ei kasuta sa religioosset keelt mitte niivõrd reaalsuskogemuse konstrueerimiseks, kuivõrd selleks, et pääseda ligi reaalsuse aspektile, mis oli sulle varem kättesaamatu. Lõpuks väidab šivaism, et sind ankurdab kindlalt teadmine, et su kogemus väljendab isikuülest reaalsust (mitte näiteks solipsistlikku pettekujutlust). Selle kinnituseks on asjaolu, et kogemus vastab jumalikult ilmutatud pühakirjale.

[2] See definitsioon on osaliselt inspireeritud tantra kui üldkategooria definitsioonist, mille David White esitab raamatu Tantra in Practice sissejuhatuses: „Tantra on see uskumuste ja praktikate kogum, mis lähtub põhimõttest, et materiaalne universum ei ole midagi muud kui seda universumit loova ja alalhoidva jumaluse jumaliku energia konkreetne ilming, ning püüab seda energiat inimese mikrokosmoses loovalt ja vabastavalt omandada ja suunata.“ Tegelikult kehtib see definitsioon ainult mitteduaalse šaiva tantra kohta, mitte tantra kohta üldiselt. Selles kontekstis sobib see aga hästi, ehkki on ehk liiga lai. See rõhutab tantrat kui rituaalset tehnoloogiat, mis võimaldab meil pääseda ligi śaktile (शक्ति, jumalikule väele) ja kasutada seda tantra kahe eesmärgi saavutamiseks, mida põhitekstis varem mainiti.

Liitu minu uudiskirjaga

Uued kursused, laagrid ja lugemist otse postkasti.