Yajñad (eestik.hääldus jagnja) on tavaliselt tuleohverdused, mis hõlmavad ohritule kasutamist. Mõnes rituaalis võib tule kasutamine olla sümboolne, mitte materiaalne.
Näiteks Soma-ohverdustes oli peamiseks ohvrianniks Soma mahl, mitte tuli.
Kuigi tuleohvrid olid levinud ka paljudes iidsetes kultuurides, täiustasid veeda-ajastu rahvad need kõrgeimal tasemel ning rajasid terve kultuuri ja uskumussüsteemi nende ümber.
Veda tsivilisatsiooni kõrghetkel praktiseerisid ka iidsed zoroastrid tuleohverdusi – nende nimi oli Yasna, mis sarnaneb sõnaliselt yajñaga.
Iga yajña viiakse läbi ohverdaja (yajamāna), tema pere ja ühe või mitme preestri poolt, sõprade, külaliste ja toetajate juuresolekul. Traditsiooni järgi jagatakse yajñast järelejäänud toit osalejate vahel. Brāhmaṇad (preestrid) saavad tasuks kingitusi ja ande.
Yajñade teadmised on säilinud Śrauta Śāstra-tes ja Gṛhya Sūtra-tes. Eriti Atharvaveda, milles veda rituaalide tippsaavutused on kirjeldatud, kiidab yajñat kui jumalateenimist sisemiselt iseeneses.
Traditsiooniliselt on yajñad meeste poolt läbi viidavad rituaalid. Näiteks Agnicayana või Agnistoma tüüpi ohverdustes ei ole naistel muud rolli kui olla osalejad, abilised või perenaised.
Naise ülesanne on toetada yajamānat ja tema perekonda ohvrite täitmises ning aidata tal täita kohustusi kõigi ohvri kasusaajate ees.
Siiski oli naiste osalemine kohustuslik mõnedes rituaalides, eriti neis, mis olid seotud abielu, sigivuse, viljastumise, raseduse või seksuaalse ühinemisega.
Naised osalesid aktiivselt ka Rājasūya ja Aśvamedha ohverdustes ning täiskuu ja poolkuu rituaalides.
Algupäraselt oli yajamāna – ohvri võõrustaja – yajña võtmeisik (svāmin), kuid aja jooksul taandus tema roll pelgalt annetajaks ja rahastajaks. Tema põhikohustused piirdusid:
Peaaegu kõikides olulistes yajñades on preestrid määrava tähtsusega. Nende osalemine ja juhtimine on enamikus ohverdustes vältimatu.
Brāhmaṇad peetakse surelike maailma jumalateks – seega on just nemad kõige pädevamad suhtlema taevaste jumalustega.
Lisaks annavad yajñad inimestele võimaluse teha kingitusi brāhmaṇadele, mis annab suure vaimse teene (puṇya).
Veedade perioodil oli kṣatriyadel (sõdalas- ja valitsejakast) tugev positsioon mõningates yajñades, nagu Rājasūya ja Aśvamedha.
Kuid pärast-veedalikul ajastul, kui kṣatriyade võim vähenes, kahanes ka nende mõju yajñade korraldamisel.
Hiljem, kui Põhja- ja Lõuna-Indiasse tekkisid uued kuningriigid, olid nende juhid sageli madalamatest kastidest või isegi välismaalt pärit, ega tundnud Vedasid. Seetõttu sõltusid nad täielikult preestriklassist, et yajñasid korraldada.
Sellised muutused, sealhulgas Manu ja teiste seadustekogude poolt kastiseaduste struktureerimine ning Vedade õpetamise piiramine, viisid selleni, et brāhmaṇade perekonnad monopoliseerisid yajñade teadmise ja hoidsid seda lihtinimestest eemal.
Sellest tulenevalt kujunesid yajñad sajanditeks brāhmaṇade kasti põhitoimetulekuks ja eksistentsi aluseks.
Yajñade esmane eesmärk on deva-de (jumalate) toitmine. Sõna deva tähendas algselt jumalaid või valgusolendeid, kuid hiljem kasutati seda ka meelte, elundite, hingeõhu, kõne, meele, kuninga, brāhmaṇa või austusväärse olendi tähenduses. Yajñasid võib korraldada kõigi nende austamiseks.
Yajñasid võib teha ka karma-de (tegude) tasakaalustamiseks või dharma hoidmiseks kohustustundest. Ohverduse käigus lausutavad mantrad ja hümnid rahustavad jumalaid, aitavad täide viia soove ja pakuvad jumalikku kaitset.
Yajñad toovad inimesed ja jumalad kokku, et nad saaksid koos osaleda loomisprotsessis. Yajña allikas on Jumal ise – Ta lõi maailma ürgse ohverduse kaudu, mis sai mustriks kõigile järgnevatele yajñadele.
Vedakommentaator Sāyaṇa sõnul on Viṣṇu yajña isand – seega mängivad yajñad olulist rolli kogu maailmade ja olendite säilimises.
Yajñasid kasutatakse nii materiaalseteks kui vaimseteks eesmärkideks – ka konstruktiivseteks ja destruktiivsetekseesmärkideks.
Veedades mainitakse yajñasid, mis:
Neid tehakse ka:
Veedad kirjeldavad yajñat kui võimast vahendit, millega võita vaenlasi, murda needusi või mõjutada armastuse ja abielu olukordi.
Yajurveda ja Atharvaveda sisaldavad mitmeid ohverdusi, mille eesmärgiks on loitsude saatmine või teiste meeltesegadusse viimine.
Kuid ükski yajña pole täielik, kui see ei jõua taevasse ja ei täida oma eesmärki. Selle saavutamiseks on määrava tähtsusega:
Yajñade tõhusust mõjutavad tugevalt:
Kui yajñasid tehakse kolme guṇa (sattva, rajas, tamas) mõju all, annavad need erinevaid tulemusi.
Seetõttu on pädevate preestrite kaasamine eriti oluliste yajñade puhul äärmiselt oluline.
Veedade ajastu kuldajal ja India subkontinendi laienemise perioodil kasvas yajñade mitmekesisus tohutult. Igasuguseid ohverdusi viidi läbi kõigil tasanditel ja igal eesmärgil:
Kuigi veeda religioon hiljem taandus, säilisid yajñad osana teistest traditsioonidest, mis lõpuks integreerusid hinduismi.
Ohvriandideks võivad olla:
keedetud toit, teraviljad, piim, mesi, ghee, vesi, puiduviilud, lõhnastatud materjalid, viiruk, kusa-rohi, palved ja laulud.
Kõige lihtsam yajña vorm on kodune rituaal, mida koduisa sooritab, pakkudes lihtsa ohvrina tulle (nt ghee, riisiterad). Tuli süüdatakse koduses ohvripaigas ja sellele tehakse pakkumisi.
Keerulisem versioon võib hõlmata:
Mõned yajñad tehakse suurelt, kogu kogukonna hüvanguks:
Sõltuvalt keerukusest võivad need yajñad kesta:
Preestrite arv sõltub rituaali eesmärgist ja ulatusest.
Yajñasid võib teha füüsiliselt koos materiaalsete andidega, või vaimselt sisemise pühendumisena.
Need sisemised ohverdused (antar yajña) on eelkõige:
Selles mudelis:
Yajñat viiakse läbi vastavalt vajadusele, sündmusele, soovile ja pühendunu sisemisele valmisolekule.
Tüüpiline yajña toimub:
Yajña on keerukas mehhanism, nagu keeruline hammasrataste süsteem, kus kõik osad toetavad tervikut.
Alljärgnevalt on esitatud 20 olulist komponenti (yajña-aṅga), mis võivad esineda ühes yajñas:
Puhtus, täpsus ja pühendumus on kriitilise tähtsusega. Rituaalide edukus sõltub:
Yajñad võivad kesta:
Neid tehakse kas:
Veedapreestrite jaoks oli yajña vahend, millega jumalaid äratada ja nende soosingut paluda. Neid sooritati aasta eri aegadel ja tähtsündmuste eel:
Üks kuulsamaid oli Aśvamedha yajña – hobuseohverdus, mida vägevad kuningad tegid oma suveräänsuse kinnitamiseks.
Väliselt sümboliseerib hobune kuninga jumalikku väge, sisemiselt aga Brahmanit ennast – just nagu Brahman laieneb kõigis suundades, nii pidi laienema ka kuninga vägi läbi ohverduse.
Vedad selgitavad: isekus on maailma korra suurim hävitaja.
Kui inimesed elavad vaid endale ja unustavad:
siis maailm vajub kaosesse.
Sama kinnitab ka moodsad loodusteadused: elu ei saa toimida ilma vastutuse, koostöö ja puhtuseta – sa ei saa reostada allikat, millest sa jood.
Seepärast õpetavad yajñad: kasva üle isekusest, osale ohverduses, säilita maailmade tasakaal, täida oma kohustust Jumala ees, kes hoiab kõike.
Mitu Upaniṣadi peavad rituaalseid yajñasid madalamaks teadmiste vormiks või lausa avidyā-ks (teadmatus).
Tänapäeval on yajñade roll langenud:
Paljud hindud teevad yajñasid ainult sotsiaalsest kohustusest (nt pulmad, lapseootus) – sageli vähese pühendumisega.
Kuigi yajñade tähtsus on langenud, on need ikkagi osa Sanātana Dharma’st.
Isegi kui sa ei tee füüsilisi yajñasid, too nende vaim oma ellu – läbi:
See puhastab, kaitseb, muudab su elu ja saatust.
