Rishid olid vaimsed hiiglased, kes kõndisid Indo-Ganga tasandikul ammu enne ajaloo algust. Nad olid täiusliku inimese ülevad väljendused.Nad olid looduse evolutsiooni-tsükli kroon ja mant.
Tänapäeva inimene on alles hiljuti hakanud mõistma, et sellised inimolendid võivad eksisteerida. Keegi ei tea, kui vanad nad olid. Nad olid tõeliselt iidsed. Kuigi nad elasid tuhandeid aastaid tagasi, olid rishid jõudnud inimese evolutsiooni tippu. Neid võib kirjeldada kui täiuslikke inimesi. Nad elasid täiuslikus harmoonias kogu loodusega. Nad olid tagasihoidlikud, alandlikud ega teinud kunagi kellelegi ega millelegi halba.
Need inimesed olid tõeliselt üliinimlikud, isegi jumalatest ülimad. Nad olid multidimensioonilised olendid, kellel oli sisemise nägemise anne ja kes suutsid näha minevikku, olevikku ja tulevikku ühe suure lõuendina, mis laius nende sisemise nägemise ees. Nad suutsid reisida ajas edasi ja tagasi. Nad suutsid kirjeldada sündmusi, mis toimusid jumalate ja titaanide maailmas, samuti sündmusi, mis pidid toimuma kujuteldamatus tulevikus.
Nemad on need, kes andsid meile meie pärandi, meie kultuuri ja meie eluviisi. Nad on tõeliselt vaimsed teadlased, kes avastasid tohutu hulga teadmisi kosmosest ja loodusest ilma kaasaegseid seadmeid kasutamata. Nad on tõepoolest esimesed teadlased, füüsikud, botaanikud, arstid, kirurgid, insenerid, arhitektid, skulptorid, kunstnikud, õpetajad ja vaimsed juhendajad. Nad olid suurepärased astronoomid ja astroloogid. Nende teadmised ei olnud pelgalt teoreetilised, vaid neid sai rakendada igas inimelu valdkonnas. Nende kogutud teadmised said tuntuks vaimse teadusena nimega Sanatana Dharma. Nad tagasid Bharati vaimse traditsiooni ja kultuuri pideva uuenemise, sündides uuesti igas ajastus. Nad valdasid keeleteadust ja andsid meile sügava keele, mida tuntakse sanskritina.
Küsimus on: „Kuidas nad seda tegid?“ Nad olid tegelikult väga kõrgetasemelised teadlased. Nagu kõik teadlased, tahtsid nad teada saada sellest maailmast ja universumist. Lääne teadlased analüüsisid ja uurisid välismaailma, et saada teada looduse kohta. Enne mitmekesistest objektidest koosneva välismaailma uurimist küsisid rishid endalt: „Kes on see ‚mina‘, kes tahab neid asju teada? Kui ma ei tunne iseennast, kuidas ma saan teada välismaailma?“
Nad mõistsid, et loodus ise on vaid meele taust. Kõik, mis juhtub, juhtub meeles. Kuid nad teadsid, et kõik, kaasa arvatud see piiratud meel, on tekkinud mingist ülimast meelest – Ülimast Teadvusest. Niisiis asusid nad otsima seda Ülimat Teadvust.
Nad kasutasid selleks meetodit, mida nimetatakse tapasya ehk „intensiivne askees“. Sõna rishi viitab kuumust tekitavale hõõrdumisele. Tapas mõjub liikumatule meelele ja tekitab nii valgust kui ka kuumust. Oma meele puuri suletud, vibreerisid targad tapasya kuumusest. Kõik välismaailmas saab tapas abil ilmsiks teha. Seega oli see nende peamine tegevus. Kui meel keskendub intensiivselt millelegi, tekib täiuslikult vormitud pilt. Nii suutsid nad välismaailma kohta nii palju avastada.
Nende teadmised astronoomiast, kosmoloogiast, matemaatikast jne olid fenomenaalsed. Nad teadsid, et maailm on ümmargune ja pöörleb ümber päikese. Nad teadsid planeetidest ja Maast kõike tuhandeid aastaid enne lääne teadlasi. Nad tegid seda ilma väliste vahenditeta! Kuidas nad seda suutsid? Nad kasutasid oma meele laborit. Nad mõistsid, et kosmost läbiv ülim teadvus oli ka nende sees. Niisiis, tapas ja intensiivse meditatsiooni abil suutsid nad avastada kõik välismaailma sisemuses, ilma et oleksid liikunud oma onnidest ja koobastest Himalajas, kus nad elasid! Nende teadmised on kirja pandud Vedadesse, mis on tõeline tarkuse varamu.
Meie peame maailma kindlaks ja reaalseteks, kuid rishid ei näinud seda nii. Maailma olemasolu on mõnikord nähtav ja mõnikord uppunud pralaya ehk „lahustumisse“. See on pidevas tekkimises, lagunemises ja uuestisünnis. Ainus reaalsus, mida maailm enda omaks võib pidada, on mingi igavene järjepidevus. Kuid rishid olid selle maailma mängu kohal. Nad mõistsid, et universum ise on vaid meele derivaat. Seetõttu nimetasid nad seda maya. Maya võib nimetada kunstiks või artefaktiks või millekski, mis on välimus ja on loodud mingil ajahetkel ruumis ja ajas. Maya on vormide ilming. Seda võib nimetada ka illusiooniks, trikiks või žongleerimiseks. Alles 20. sajandil lükati Newtoni fiktsioon tahkest ainest ümber kvantfüüsika avastustega: „Aine on ainult liikuv energia“! Kaasaegne maailm hakkab seda fakti aeglaselt tunnistama, kuid rishid teadsid seda juba eelajaloolistest aegadest.
Loomine ise on vaid idee või mõte Looja meeles. Seega ei ole loomine pime mehaaniline jõud, nagu Darwin väitis, ja „tugevama ellujäämine“ ei ole ainus evolutsiooni ajendav tegur. Ta unustas, et elu jätkumine on võimalik ainult siis, kui ema toetab abituid lapsi, ja see tegur, mis last toetab, on „armastus“. Kui koostöö ja armastuse väärtus ei oleks elus väljendunud, ei oleks olnud evolutsiooni ega elu. Seega, vastupidiselt darwinistlikule mõttele, on olemas abitu ellujäämine armastuse abil, mis on põhiolemuslikum kui tugevama ellujäämine. Rishide mõttemaailm oli dramaatiliselt vastanduses darwinistlikule mehaanilisele mõttemaailmale. Nad arendasid oma aju tundlikke osi, et tungida elu esoteerilistesse saladustesse. Kahjuks on need aju osad tänapäeval atrofeerunud, mistõttu noored on kaldunud mõttetule hävitamisele ja vägivallale, mis viib kaoseni ja võib-olla täieliku hävinguni.
Nagu varem mainitud, oli tapas meetod, mille rishid valisid selle ajuosa aktiveerimiseks. Nad keskendasid oma meele intensiivselt objektile või eesmärgile, eirates füüsilist mugavust, nälga ja janu, und ja puhkust. Seda on võimalik teha ainult siis, kui inimene on väga alandlik ja täielikult alistunud kõrgemale jõule. Seda meetodit kasutades avastasid nad, et loodus ise avas neile vabatahtlikult oma saladused. Kõik, mida nad teada tahtsid, ilmus nende täiusliku ja lihvitud meele ekraanile. Oma uurimistöö käigus universumi tõe kohta jõudsid nad arusaamisele, et kõik pärineb ühestainsast tõest – Kõrgeimast Teadvusest. See idee valdas tarkade meeli – et nad on teadlikud olendid.
Teadvus eelneb ja läbib kõike. Teadvus on see ainulaadne ilming, mis ei vaja midagi peale iseenda. Teadvusest teadlikuks saamine tähendab Brahmaniks saamist. Targad olid esimesed, kes tungisid sellesse Absoluutsesse Teadvusse ja said „Selleks“. Seda tõde nimetasid nad Brahmaniks. See on vormitu, omadusteta ja väljaspool aega ja ruumi. Et mõistus saaks sellest mingit aimu, ütlesid nad, et see on sat-chit-ananda ehk „olemasolu-teadvus-õndsus“. Ainult Brahman eksisteerib. Tegelikult on see ainus reaalsus, kuna see on ainus, mis on hävimatu, muutumatu, püsiv ja igavene, väljaspool aega, ruumi ja põhjuslikkust. Kõik muu on mööduv, lühiajaline ja raskesti tabatav ning seetõttu „ebareaalne“. Selle klassifikatsiooni järgi on maailm ebareaalne, kuna see on mööduv. Seetõttu ütlesid nad, et maailm on maya. Kuna Brahman on kõikjal olemas, leidub seda ka inimeses. Tegelikult mõistsid nad, et see oli „mina“, mida nad olid otsinud. See „mina“ oli midagi muud kui Brahman ja seda „mina“, mis meil kõigil on, nimetati atman. See atman ei ole midagi muud kui Brahman! Ainult see jääb alles, kui keha sureb. See on surematu ja igavene ning väljaspool ruumi ja aega. See on tõde, mille kõik inimesed on võimelised ise avastama.
Ego samastub ajutise kehaga ja kõikuva meelega ning väidab, et on ülim ja kontrollib kõike. Kuna me elame dualistlikus maailmas, on ego pidevalt õnne ja õnnetuse vahel. Niikaua, kui see pettus jätkub, on inimene teadmatusest pimestatud olend. Kui see samastumine lõpeb, raputab igavene ja surematu Mina maha oma surelikkuse mantli ja sulab oma surematuse Tõesse. Atman saab Brahmaniks. See on Sanatana Dharma neljas suur eesmärk ja tuntakse mokshanime all. See on Upanishadi suure Mahavakya tõde: Aham Brahmasmi – „Mina olen Brahman“.
See on veidike ebatavaline lugu Veeda rishidest. Ükski teine tsivilisatsioon, välja arvatud ehk praegune, pole jõudnud sellisele teadmiste tasemele, kuid erinevalt sellest kultuurist, mis ihkab ainult üha enam materiaalset rikkust, pidasid nemad kogu välismaailma teadmisi teisejärguliseks võrreldes tõelise Mina avastamisega. Kõik, mida nad vajasid, olid nende väikesed murumajad ehk ashramid, mis asusid džungli keskel, kus metsloomad kartmatult ringi liikusid. Iga päev oli uus päev. Nad ei varunud ega kogunud järgmiseks päevaks. Iga päev tegid nad tule, kuhu valasid oma ohvriandid. Neil oli paar lehma, kes andsid ohvriandeks võid ja ghī, ning nad harisid maad ainult niipalju, kui vaja oli. Midagi pole kivisse ega marmorisse raiutud, mis räägiks nende uskumatust elust.
Teine kummaline fakt nende kohta oli see, et neil polnud soove. Nad ei soovinud vallutada ega valitseda, nad olid rahul kõigega, mida loodus neile andis, ja nad ei igatsenud omada üha enam, sest neil oli oma meeles kõiki võimeid omav lehm, kes suutis täita kõik nende soovid. Olles leidnud kogu olemasolu saladuse, elasid nad edasi ainult ühe sooviga – teenida ülejäänud loodust. Loka- samgrahamevaapi – see oli nende usutunnistus – „Maailma hüvanguks!“ Nad ei vajanud käske, et õigel teel püsida, sest nad olid kõikide käskude – dharma – kosmilise korra kehastuseks!
Rishid olid jumalatest ülimad. Nad eksisteerisid enne jumalaid. Tegelikult olid nemad need, kes jumalad ellu kutsusid. Nad olid ülimad loojad!
Veeda rishide ajastu on hämmastav. Neil oli nii palju vaimujõudu, et nad suutsid materialiseerida või luua kõike, mida soovisid. Siiski leiame, et nad ei püüdnud vallutada riike, valitseda teisi ega ehitada igavesi paleesid ja ehitisi. Nad ei püüdnud kivisse või puusse raiuda, kujusid või templeid ehitada ega muul viisil end selles maailmas igaveseks jäädvustada, kuigi nad oleksid seda soovi korral täiesti suutnud teha. Nad tegid end tuntuks ainult oma sõnade kaudu. Nad ei jätnud midagi muud. Nad ei jätnud maha kroonikat oma saavutustest ega pilte, mis oleksid aja jooksul säilinud. Nad teadsid, et see maailm on sama reaalne kui hommikune udu ja sulab päikesetõusuga. Nende teadvuse päike oli oma kõrgpunktis ja nad ei soovinud maailma tühiseid asju.
Ainus viis nende elu ja ideede kohta midagi teada saada on minna ise Veedadesse.
Loka Samastath Sukhino Bhavantu
Vanamali
