Šiva-suutrad on jooga käsitlus, kuid see jooga põhineb kindlal filosoofiasüsteemil.
Seda joogat ei ole võimalik mõista, kui puudub selge arusaam filosoofiast, millel see põhineb.
Seda jooga filosoofilist tausta võib käsitleda järgmiste pealkirjade all:
1. Lõplik Reaalsus
2. Ilmumine ehk maailmaprotsess
3. Kinnisus
4. Vabanemine
Lõplik Reaalsus on cit ehk Parāsaṁvit. See on suhtevaba teadvus. See on kõigi muutuste muutumatu printsiip. Selles ei ole vahet subjekti ja objekti, "Mina" ja "See" vahel. See on Kõrgeim Mina, mis jälgib iseennast.
Pratyabhijñā Śāstra sõnul on see prakāśa-vimarśamaya. Prakāśa on Igavene Valgus, ilma milleta ei saa miski ilmuda. See on Šiva. Vimarśa on Śakti, Šiva svabhāva ehk loomus. See on justkui peegel, milles Šiva tunnetab oma suurust, jõudu ja ilu. Vimarśa on Šiva Kartṛtva Śakti (tegutsemise jõud). Pelgalt prakāśa ei saa olla reaalsuse loomus. Isegi teemant on prakāśa, kuid teemant ei tunne ennast kui prakāśa. Vimarśa on see aspekt prakāśa'st, mille kaudu see tunneb iseennast. See enesetunnetus on tegevus.
Vimarśa viitab sellele tegevusele. Nagu Kṣemarāja ütleb oma Parāprāveśikā's (lk 2), on Vimarśa "akrtrimāham iti visphuraṇam" — see on mitteseostatud, vahetu "Mina" teadvustamine. Kṣemarāja ütleb õigesti, "Yadi nirvimarśaḥ syāt anīśvaro jaḍaśca prasajyeta" (Parāprāveśikā, lk 2) — "Kui Lõplik Reaalsus oleks vaid prakāśa ja mitte ka vimarśa, oleks see täiesti jõuetu ja inertne." See "Mina"-teadvus Lõplikust Reaalsusest vastutab universumi ilmumise, säilitamise ja taas-absorptsiooni eest.
Cit on teadlik iseendast kui Cidrūpiṇī Śakti. See teadvus iseendast kui Cidrūpiṇī Śakti on Vimarśa. Vimarśa't on nimetatud erinevate nimedega: Parāśakti, Svatantrya, Aiśvarya, Kartṛtva, Sphuraṭā, Sāra, Hṛdaya ja Spanda(Parāprāveśikā, lk 2).
Põhjus, miks Śaṅkara Vedānta peab Brahmanit ainult prakāśa'ks või jñāna'ks (valgus või valgustus) ilma vimarśa' või tegevuseta, on see, et universumi ilmutamiseks peab see kutsuma appi Māyā. Brahman on ilma igasuguse tegevuseta; seetõttu on see jõuetu looma. Universumit saab ilmutada ainult Īśvara või māyopahita caitanya. Kuid kust tuleb see Māyā? Kui see on mingi jõud, mis on Brahmanist või Īśvarast väline, siis Śaṅkara Vedānta taandub dualismiks. Kui Māyā on lihtsalt Brahmani võime avaldus, ei saa Brahman olla tegevusetu. Nii Sāṅkhya kui ka Vedānta peavad Puruṣat või Ātmanit niṣkriya'ks ehk tegevusetuks, sest nad mõistavad sõna "tegevus" väga jämedalt. Kindlasti ei tegutse Brahman või Ātman nagu pottsepp või kellassepp.
Jumaliku Vimarśa, Jumalik Icchā (tahe) on vaimne energia, millel on mõõtmatu jõud ja mis võib areneda mistahes vormiks, alates kõige peenemast kuni kõige jämedama vormini.
Svātantrya ehk takistamatu suveräänsus on Šiva kõige olulisem omadus. See väljendub Icchā's (tahe), mis kohe muutub jñāna'ks (teadmine) ja kriyā'ks (tegevus).
Lõplik Reaalsus pole mitte ainult Universaalne Teadvus, vaid ka Kõrgeim vaimne energia või jõud. See Kõikehaarav Universaalne Teadvus on tuntud ka kui Anuttara, Kõrgeim Reaalsus, Absoluut. See on nii transtsendentaalne (viśvottīrṇa) kui ka immanentne (viśvamaya).
Lõpliku reaalsuse svabhāva ehk loomulik olemus on ilmneda. Loomingulisus on jumalikkuse olemus. Kui lõplik reaalsus ei ilmneks, ei oleks see Mina ega teadvus, vaid mitte-Mina, midagi sarnast nagu savinõu. Nagu Abhinavagupta ütleb: "Kui Kõrgeim Reaalsus ei ilmneks lõputus mitmekesisuses, vaid jääks oma jäiga ühtsuse sisse suletuks, ei oleks see ei Kõrgeim Jõud ega Teadvus, vaid midagi sarnast nagu savinõu." Lõplik Reaalsus ehk Parama Śiva on prakāśa-vimarśamaya. Selles seisundis on "mina" ja "see" lahutamatus ühtsuses. “Mina” on prakāśa aspekt, "see" ehk selle eneseteadvus on vimarśa aspekt. See vimarśa on svātantrya ehk takistamatu suveräänne jõud või Śakti. See vimarśa ei ole tühja sisuta; see sisaldab kõike, mis on olemas.
Parātriṁśikā, värss 34: "Nii nagu suur banyanipuu peitub seemnes ainult võimalikkuse kujul, nii peitub ka kogu universum koos kõikide liikuva ja liikumatu olevusega Kõrgeima südames kui potentsiaal." Kõrgeimat Śaktit nimetatakse Cit või Parāśakti või Parāvāk. Järgnevates osades vaatleme, millist osa Parāśakti või Parāvāk mängib sõna ja selle objekti ilmutamises.
Parama Śival on lõpmatu hulk võimeid, kuid järgnevaid võib pidada peamisteks:
1. Cit – eneserevelatsiooni võime, kõigi muutuste muutumatu printsiip. Selles aspektis tuntakse Kõrgeimat kui Śiva.
2. Ānanda ehk absoluutne õndsus. Seda nimetatakse ka svātantrya'ks. Selles aspektis tuntakse Kõrgeimat kui Śakti. Cit ja Ānanda on Parama Śiva olemuslikud omadused (svarūpa). Ülejäänuid võib pidada Tema Śakti'deks.
3. Icchā ehk tahe. Selles aspektis tuntakse teda kui Sadāśiva või Sādākhyā.
4. Jñāna ehk teadmine. Selles aspektis tuntakse teda kui Īśvara.
5. Kriyā ehk võime võtta mis tahes ja kõiki vorme. Selles aspektis tuntakse teda kui Sadvidyā või Śuddhavidyā.
Universum on lihtsalt Kõrgeima kui Śakti avanemine (unmeṣa) või laienemine (prasāra).
Manifestatsiooni käigus ilmnevad järgnevad.
Nagu juba mainitud, on Parama Śival kaks aspekti: transtsendentaalne (viśvottīrṇa) ja imanentne ehk loov. Parama Śiva loovat aspekti tuntakse kui Śiva tattva.
1. Śiva tattva on Parama Śiva esmane loov liikumine (prathama spanda).
2. Śakti tattva on Śiva energia. Tema polariseerib teadvuse Aham ja Idam'i ("Mina" ja "See") — subjekt ja objekt. Śakti ei ole Śivast eraldi. Śiva loovas aspektis tuntakse teda kui Śakti. Tema on Tema ahaṁvimarśa ("mina-teadvus"), Tema unmukhata ehk loomise tahe. Nii nagu kunstnik ei suuda oma rõõmu endas hoida ja valab selle välja laulu või luuletusena, valab Parama Śiva oma imelise sära välja manifestatsiooni kaudu. Śakti tattvas on Kõrgeima ānanda (õndsuse) aspekt ülekaalus. Śiva ja Śakti tattvad ei saa kunagi lahutatud olla.
3. Sadāśiva ehk Sādākhyā Tattva: Tahe (Icchā) kinnitada universaalse kogemuse "See" poolust on tuntud kui Sadāśiva või Sādākhyā tattva. Sadāśivas on ülekaalus Icchā (tahe). Selle etapi kogemus on "Mina olen see", kuid "see" on ainult ähmane (asphuṭa) kogemus. Ülekaalus on siiski "mina". Ideaalset universumit kogetakse kui teadvuse sügavuses olevat ähmast midagi. Sadāśiva tattva on esimene manifestatsioon (ābhāsa). Selles universaalses kogemuses on nii subjekt kui ka objekt teadvus. Teadvus muutub selles aspektis endale tajutavaks; seega tekivad subjekt ja objekt.
4. Īśvara ehk Aiśvarya Tattva
Järgmine jumaliku kogemuse etapp on see, kus Idam ehk "See" pool kogu kogemusest muutub pisut selgemaks (sphuṭa). Seda nimetatakse Īśvara tattva. See on universumi selge avanemine (unmeṣa). Selles etapis on ülekaalus jñāna(teadmine). Sadāśiva kogemus on "Mina olen see". Īśvara kogemus on: "See olen mina".
5. Sadvidyā ehk Śuddhavidyā Tattva
Sadvidyā tattvas on kogemuse "Mina" ja "See" pooled võrdselt tasakaalus, nagu kahe kausiga kaal, mis on ühtlaselt hoitud (samādhṛta-tulāputanyāyena). Selles etapis on ülekaalus kriyā Śakti (tegevuse jõud). "Mina" ja "See" on selles seisundis tuntud nii selgelt, et kuigi mõlemad on endiselt tuvastatud, saab neid mõtteliselt selgelt eristada. Seda etappi võib nimetada bhedābheda-vimarśa-nātmā (mitmekesisus-ühtsuses), st kuigi "See" on "Minast" selgelt eristatud, tuntakse seda siiski osana "Minast" ehk enesest. Mis on "Mina", on "See", ja mis on "See", on "Mina", st neil on samānādhikaraṇa (koosviitamine).
Seda etappi nimetatakse parāpara daśāks. See on vaheaste para (kõrgema) ja apara (madalama) vahel.
Selles etapis on kogu kogemus ideaalne ehk ideede vormis. Seetõttu nimetatakse seda täiuslikuks või puhtaks korraks (Śuddhādhvā), st see on ilming, kus jumaliku svarūpa (tõeline loomus) ei ole veel varjatud.
Väljavõte raamatust "Šiva suutrad", Jaideva Singh
