Hindu panteoni jumalate hämmastavas galaktikas paistab jumal Śiva silma ühe vanima ja armastatumana. Universum vibreerib tema kohalolekus. Ta on nii heli kui kaja.
Ta on nii immateriaalne vibratsioon kui ka lõpmatult väike aine. Ta on närtsinud langevate lehtede kohin ja vastsündinud rohu läikiv roheline. Ta on praamimees, kes viib meid elust surmani, kuid on ka vabastaja surmast surematuseni. Tal on lugematu arv nägusid ja samuti üksteist vormi, nagu on kirjeldatud Vedas. Taevas ja aastaajad vibreerivad tema intensiivsusest ja väest. Ta haarab, toetab, laseb lahti ja vabastab. Ta on nii haigus kui ka haiguse hävitaja. Ta on toit, toidu andja ja söömise protsess. Tema jumalikku majesteetlikkust ja väge on kujutatud sümboolsete, kuid ülimalt realistlike kirjeldustega aukartustäratavast kujust, kaugest, eemalolevast ja külmast kaugel Himaalaja tohutus savaruses, kuid samuti lähedasest, lahkest ja armastavast, elavast, Jumalikkust pulseerivast sümbolist.
Teda kummardasid kui jumalikku šamaani metsikud hõimud, kes enne ajaloo koitu rändasid üle mandri. Nad võtsid temaga ühendust teatavate psühhoaktiivsete ühendite ja erinevate esoteeriliste rituaalide abil. Hiljem näeme teda Induse tsivilisatsiooni terrakotapitsatitel. Seal näidatakse teda kui Paśupati, metsaliste isandat, keda ümbritsevad džungli metsikud olendid. Teda näidatakse ka erinevates meditatiivsetes asendites istuva joogina. Vedade rišid vaatasid Himaalaja poole ja nägid neis tema juukseid; nad leidsid tema hingeõhu õhust ning kogu loomingu ja hävingu tema tantsust - Thandava Nritta.
Rig Veda, mis on vanim inimkonnale teadaolev pühakirja tekst, nimetab teda metsikuks Rudraks, kes elas hirmuäratavates kohtades ja lasi haiguse nooli. Tema rahustamiseks pakuti pidevalt ohvreid.
Sel ajal domineerisid usundis naisjumalused, nii et Śiva kultus sulandus peagi suure emajumalanna Śakti omaga, keda hiljem hakati nimetama Durgāks, Umaks, Pārvatiks jne. Mees ja naine on ühe ehk kogu tõe üksteist täiendavad pooled ja mõned pildid kujutavad Śivat kui Ardhanarīśvara, pooleldi meest ja pool naist.
Teda mainitakse ka kui Īśvarat, mis on müstiline esimene Brahmani ilming, väljund. Seega on ta Suur isand Maheśvara ja Suur Jumal Mahādeva. Ta on Igavene, Sündimata ja Surematu. Šiva Purana samastab teda Vedade kõrgeima Brahmaniga.
Ta on ka armastust väljendav personaalne jumal Šambunatha ja naiivse loomuga süütu Bhola. Teisalt on ta Dakṣinamūrti, kõrgeim õpetaja, kes andis veedade, šastrate ja tantrate õpetused rišidele. Ta on ka iga kunsti meister, ülim tantsija, Nataraja, kõrgeim muusik, Sama Veda helilooja. Ehkki tavaliselt on teda kujutatud tema ägedas vormis piltidel, võib ta esineda ka Sundaramūrtina, nägusana ja ligipääsetav kõigile. Õelale on ta Bhairava ehk ägeda aspektiga Rudra. Sõltuvalt pühendunute vajadustest on ta võimeline võtma erinevaid vorme.
Tema vormid, atribuudid, kaunistused, relvad, saatjad ja tegevused on kirjeldatud väga üksikasjalikult, nii et temast saab meile elav reaalsus. Rudrana on ta täis viha ja hävingut, kuid Šivana on ta täis kõiki heatahtlikke aspekte. Tal on kaks olemust - üks metsik ja äge, teine tasakaalukas ja rahulik. Kõigist jumalustest on ta kõige kergemini ühenduse saamist võimaldav. Pealegi pole kaastundes temaga kedagi võrrelda. Ta on kõigi õnnetute sõber - pimedate ja lonkavate, kääbuste ja kurikaelte sõber.
Need, keda teised põlgavad, leiavad koha tema saatjaskonnas. Deemonid, vampiirid, kummitused ja kääbused, keda kõik kardavad, on tema lähedased saatjad. Maod, keda tavaliselt inimesed kardavad ja mille eest nad õudusega põgenevad, keerutavad ennast armastavalt ümber tema kaela. Tema kaaslased on moondunud ja koledad; ta ei ole kellegi suhtes vastumeelne. Ta ei kuulu eranditult jumalate ega tarkade hulka. Tema suurimad pühendunud on yakṣa’de (jakšade) (pooljumalad, kes valvavad allmaailma aardeid) kuningas Kubera; Ravana, rakṣas’ade (rakšasade) (deemonite) kuningas; ja Shukra, asurade guru. Samuti kummardavad teda võlurid, nõiad, posijad ja mustkunstnikud. Iga vaim, nii halb kui ka hea ja kaastundlik, otsib Śiva armu. Tema saatjateks on gaṇad, metsik huligaanide ja ühiskonnaheidikute kamp. Nad on koledad, moondunud ja puuetega. Nad joovad joovastavaid jooke ja tarvitavad uimasteid nagu bhang (kanepipreparaat). Nad on lindpriide olendite rühm, keda ainult Šiva saab kontrollida. Nende ekstsentrilisuse ohjeldamise asemel liitub Śiva nende metsikute lõbustustega ning laulab ja tantsib meelsasti nende kakofoonilise muusika saatel. Kuid ta hoiab neid ka vaos. Tema tõttu on nad sunnitud hoiduma maailmas liiga suurt kahju tegemast. Ta on kõrgeim joogi, kes ei hooli materiaalsetest ihadest, ja on alati sukeldunud oma tohutusse jumalikku õndsusesse.
Surm tunneb tema ees hirmu. Kolpade ja luudega kaunistatult, rändab ta krematsioonipindadel, tantsib matuse tuleriitade valguses, määrib oma keha surnute tuhaga. Tema lemmikpaikadeks, kus ta kummitusena liigub, on nii ohtlikud metsad, inimsööjate metsloomadega, kui ka Himaalaja jäised tipud. Nii esitab ta graafiliselt elu portree, millel on kaks külge - sünd ja surm, ilu ja inetus. Me kõik kardame surma, kuid Śiva määrib ennast surnute tuhaga, et teadvustada meile, et surm on ainult elu mündi teine pool.
Kastist väljas ehk tavaühiskonnast väljas olevad, traditsioonidest väljas olevad inimesed nägid temas mitte-konformisti (mitte-vastandujat), kes otsis ülimat tõde väljaspool rituaale, väljaspool ühiskonda, väljaspool ainet. Ta oli esimene tantrist, samuti esimene siddha (üleloomulike jõududega). Kastist väljas olijad taotlesid tema õnnistusi, enne kui nad oma võlutrikke, nõidusi ja alkeemiat kasutasid.
Brahminidel, kes olid ortodoksete preestrite kastist, oli seetõttu raske seda metsikut ja hirmuäratavat jumalat aktsepteerida. Nagu preester-kuningas Dakśa tegi, hoidsid nad temast põlglikult eemale. Nad keeldusid talle andmast osa teistele jumalatele tehtud yajña’de või ohverduste hulgast. Dakśa yajña lugu näitab, kuidas puhtalt tema tõe vägi, mis on kogu loodu tõde, abil hakati Šivat aktsepteerima kui Suurt Jumalat. Ta ületab hea ja kurja, õige ja vale, soodsa ja ebasoodsa duaalsuse. Sanātana Dharma, mis on hinduismi tegelik nimi, sunnib inimmeelt ikka ja jälle aktsepteerima fakti, et Jumal on kõikjalolev, kõiges ja kõikjal, nii puhtus kui ka mustus, rikkumatult puhas ja patuselt ebapuhas, heatahtlik ja pahatahtlik. Sama süsteem, mis andis meile kastisüsteemi, andis meile ka mittekonformistliku Šiva kuvandi, kes vaidlustas kõik sotsiaalsed koodeksid ja otsis tõde, mis asus väljaspool kõiki näilisi duaalsusi. Pole olemas midagi ja ka mitte ühtegi inimest, kelle kohta võiks öelda, et see on ühiskonnale vastuvõetamatu. Jumal aktsepteerib kõiki olendeid, olgu nad siis koledad või väärarenguga. Jumal aktsepteerib kõiki riitusi ja rituaale, mida inimene kasutab jumala poole tee rajamiseks, sest ka see tuleb temalt üksi.
Šiva sümboliseerib seda kõikehõlmavat universaalset jumalat, nii et ka brahminid olid sunnitud ta vastu võtma oma konservatiivsete veendumustega. Upanišadide kirjutamise ajaks oli Šivast saanud kõige olulisem jumalus. Ehkki algselt peeti teda ebasoodsaks ja ebapuhtaks, hakati teda lõpuks pidama heatahtlikuks Śivaks. Ta sai teatri, tantsu ja draama jaoks inspiratsiooniks ning oli maalikunstnike ja skulptorite lemmikfiguur.
Hindu kolmainsuses ehk Trimurtis on Brahma Looja; Viṣṇu, ülalpidaja; ja Śiva on hävitaja. Jumalik kolmainsus tagab seega olemasolu tsükli. Šaiva Siddhanta filosoofiakoolkond ei aktsepteeri aga seda, et Śiva oleks vaid üks Trimurtidest. Neile on ta Ülim Brahman, keda kummardavad nii Brahma kui ka Viṣṇu. Teda nimetatakse Pati (Isand) või Meistriks, millel on jumaluse viis olulist ülesannet: loomine, ülalpidamine, hävitamine, looritamine ja arm. Inimese hinge nimetatakse paśu’ks ehk olendiks, mis on seotud paśa’ga ehk orjuse köiega. See orjus ehk piirang koosneb kolme tüüpi ebapuhtusest: esimene on avidya ehk ürgne teadmatus. Edasi tuleb karma mala, meie tegudest tekkinud orjus. Viimane on maya mala ehk ebapuhtus, mis on põhjustatud kiindumisest maya (illusioonide) maailmasse.
Kahe viimase ebapuhtuse kõrvaldamiseks on kirjeldatud nelja tüüpi tegevusviise: esimene on teenimise tee ehk dasa marga. See seisneb väliste jumalateenistuste läbiviimises, näiteks jumalateenistuse jaoks lillede kogumises, jumalateenistusel kasutatavate anumate puhastamises, templi puhastamises jne. See tee viib salokja’ni, mis tähendab, et pühendunu viiakse surma ajal Šiva elukohta ja ta elab seal igavesti. Teine tee seisneb rohkem lähedasemas teenimises -Jumalale rituaalide läbiviimise, temaga lähedasema ühenduse loomises, temast rääkimise, temast kirjutamise jms kaudu. Seda nimetatakse satputra marga’ks ehk hea poja teeks. See viib pühendunu samipja juurde ehk Jumala lähedusse. Kolmandat viisi nimetatakse sakhya marga’ks ehk sõpruse teeks ja see hõlmab sisemist teenimist, näiteks meditatsiooni ja ühendust, mis viib sarupya’ni; selles saavutab pühendunu surma ajal jumaluse kuju. Viimane on jñana marga ehk tarkuse tee; seda järgides saavutab pühendunu sayujya ehk ühinemise Jumalaga.
Nagu varem öeldud, saavad need distsipliinid eemaldada ainult esimesed kaks ebapuhtust, mis on põhjustatud tegutsemisest ja kiindumisest maailma - karma mala ja maya mala. Teadmatuse ehk avidya köidiku saab kõrvaldada ainult Jumala arm. Seega on Śiva tuntud kui Paśupati ehk kõigi nende ebapuhtustega orjatud inimolendite Isand. Šiva aktsepteerib kõiki, keda teised põlgavad ja tõrjuvad. Ta hävitab kõigis negatiivsuse ja puhastab need. Ta on uuendaja ja reformija. Ta hävitab ülespuhutuse oma lihtsuse ja heaperemehelikkusega, heites kõrvale dogmad. Ta on ego hävitaja, mis on see, mis vangistab inimese elu ja surma ookeani külge. Ta suudab hävitada ka kurbuse, valu ja viletsuse.
Kuigi ta kuju näib hirmuäratav, on ta see, kes suudab kõrvaldada kõik hirmutavad mõjud, mis meie elu ohustavad. Nii nagu tiigi limast tõusev lootos on endiselt puhtuse sümbol, nii on ka Šiva puhtuse sümbol hoolimata ebapuhtusega mänglemisest.
Ka tema füüsiline keha, riided ja kaunistused on ainulaadsed. Ta on valge nagu kamper ja ta kannab juukseid matistatud lokkides, üles keeratud merekarbi kujuliselt. Tal on sinine kael, sest ta jõi surmavat mürki, et maailma selle eest kaitsta, hoides seda pigem enda kurgus kui alla neelates, ja see muutis kaela siniseks. Tal on kolm silma. Kolmas silm laubal tähistab teda jooga isandana. See sisemine silm eristab tõde illusioonist ja vallutab iha. Ta on Candrachoodeswar (kuu kandja), sest ta kannab poolkuud oma juuste ehteks. Nagu kuu on kasvav ja kahanev, on ta kooskõlas kosmilise rütmi tõusu ja langusega.
Ta on loomanahkade kandja Krittivāsa. Tema ülakeha on kaetud musta antiloopi nahaga, elevandinahk katab kubemeid ja tiigri nahk on tema iste all. Kandes paremas kõrvas kuṇḍala’t (mehe kõrvarõngas) ja vasakul tatanka (naise kõrvarõngas), näitab ta oma androgüünset olemuse. Ta kannab pealuude malat. Ja kannab koljut oma käes kui kerjakaussi ning tihti joob sellest, et näidata sureliku elu nõrkust. Ta katab end ka rudrakša helmestega. Tema sõidukiks on pull Nandi, mis esindab vaoshoitud jõudu. Sõnn tähistab ka dharmat ehk õigust. Paremas käes hoiab ta antiloopi, mis sümboliseerib kõiki olendeid, kes on tema kaitse all. Kõigi poolt pilgatud kahjulikud segaverelised koerad jälitavad teda tema rännakutel. Maod libisevad tema kehast üles ja alla. Tema relv on trident, kolmhark, mis esindab kolmainsust. Ta kannab ka keppi ja silmust - ehk paśat, mis seob kõik olendid surelikkusega. Tema kahte vibu tuntakse Pinaka ja Ajagava nime all. Ta on ürgse heli aum allikas ja tantsides mängib oma trummi damarut. Selle trummi rütmid tähistavad kosmilise energia vibratsioone. Ta on muusika meister ja ta mängib Rudravīnat ehk lautot, mille on tema jaoks kujundanud Ravana. Tal on ka kelluke. Ta on valmis maailma kaitsmiseks tegema tohutult ohverdusi. Ehkki kolmainsuses on teda kujutatud kui Hävitajat, on ta see, kes kaitses maailma, neelates alla kardetud mürgi, mille madu välja ajas. Ta on see, kes piiras jumaliku Ganga jõe kukkumist, kui ta kukkus taevast alla, päästes nii Maa tema tugevate veevoolude poolt uputamisest. Tema halastusel ja lahkusel pole piire; ta on valmis ennast maailma nimel ohverdama.
Kaasaegne füüsika kirjeldab ainet mitte passiivse ja inertsena, vaid pidevalt tantsiva ja vibreerivana. Füüsikud räägivad subatoomiliste osakeste pidevast tantsust ja kasutavad sõnu „loomise tants“ ja „energiatants“. Kui vaatame tantsiva Śiva skulptuuri, Natarajat, tuleb see füüsikute kirjeldus vägisi meelde. Nataraja on selle kosmilise tantsu kehastus.
Kaasaegsed fototehnikad on suutnud projitseerida tantsiva Śiva kujust lähtuvad osakeste rajad. See pilt on konkreetne sümbol suurele printsiibile, mida kunagised nägijad püüdsid kujutada - et elu on sünni ja surma, loomise ja hävimise rütmiline mäng. Teadlased on seda oma osakeste kiirendites näidanud. Śiva kosmiline tants kujutab energiaosakeste pööraseid pöördeid. Tema damaru lööb kosmiliste vibratsioonide rütmis ja tema energia ehk šakti, mis on aktiveerunud Jumalik Ema, keda on kehastanud paljud hindu pantheoni jumalannad, sealhulgas Durga ja Parvati. Jumalik Ema on võlur, kes loob, toidab ja imetab kõiki olendeid, nii inimesi kui ka vähem inimlikke. Kõik on selle Jumaliku Ema lapsed.
Oo, mu pea, kummarda Tolle Universumi ees, kes kannab krooni oma peas. Kes saab almusi koljust kerjakaussi. Oo mu pea! Kummardu tema ees!
PÜHAK APPAR
„O hävitaja! Selle ülimalt rahumeelse vormi abil, mis on heatahtlik ja õnnis ning hävitab patud, anna meile ülimad teadmised.
"SRI RUDAUM," YAJUR VEDA
