Šiva on teadvus ja Šakti on teadvuse poolt juhitud loov jõud. ŠivaŠakti on sadhana Šakti, mis on Šiva ja Šakti täiuslik ühendus, mis viib edasi joogi vaimset arengut.
Seetõttu on see pääsemise, vabanemise protsess, sest see on Jagamatu Ühe Jumala jõud. ŠivaŠakti avaldub meie erinevates kehades peene jõuna, mis liigub ülespoole ja kehtestab end Sahasrara tšakras, füüsilises, astraal- ja kausaalses ajus. See jõud on nii hingamine kui ka prana, mis on polariseeritud aju kõrgeimatesse teadvuskeskustesse. See on joogi teadvuse tõus.
ŠivaŠakti teostab indiviidi ühinemist Absoluudiga. Kui ŠivaŠakti on pidevalt suurenenud, hakkab inimene sisenema inimtasanditest kaugemale ulatuvatele evolutsioonitasanditele ja saab lõpuks üheks Brahmaniga.
Tõelise šaivisti jaoks on Šiva lõpmatu, mitte-duaalne Tegelikkus, mitte mütoloogiline kuju. Selline šaivist fikseerib oma teadvuse sellele Tegelikkusele, teades, et ainult Too Üks ehk Ühesus eksisteeris alguses, eksisteerib ka praegu ja tulevikus ilmub joogile koos oma elujõu, oma prana või šaktiga, kui tema enda Mina. Juba enne algust eksisteeris Üks, mis oli Kaks: Šiva/Šakti. Ja lõpuks eksisteerib ainult Too. Nii et joogi meele peab ka täitma Too.
Šakti samastatakse tavaliselt Maya illusiooniga, kuid Nath-jooga traditsioonis, mida selgitab meisterjoogi Gorakhnath on Šakti tegelikult Šiva oma dünaamilises aspektis. Nad ei ole kaks, vaid üks, ja Šakti paljastab Mina ja vabastab individuaalse vaimu ehk dživa. Need, kellel on teadvus fokuseeritud vaimsele, ei karda Šaktit, vaid leiavad tema juures varjupaiga, samas kui need, kellel on materiaalsele suunatud teadvus, on Mayast sõltuvad, tema kütkes.
Läänes peetakse maskuliinsust aktiivseks ja feminiinsust passiivseks, kahtlemata seetõttu, et lääne ideed põhinevad välisel, materiaalsel kogemusel ja sotsiaalsetel tavadel, samal ajal kui Ida lähtub oma ideedest sisemisest, peenest ja vaimsest kogemusest. Seega on idas just vastupidi: purusha on mitteaktiivne, passiivne prakriti aktiivsuse tunnistaja. Igavene mees jälgib igavese naise poolt sooritatud loomise tsüklilist tantsu. Šiva ja Šakti kontseptsioon ei ole lihtsalt idee, vaid praktiline teadlikkus universumi evolutsiooniprotsessi olemusest.
Joogi on teadlik, et inimesena on ta nii Šiva kui ka Šakti, ja korraldab oma elu, eriti oma sadhanat, vastavalt sellele.
Tavaliselt tähendab „ŠivaŠakti“ kaasaegsetes kirjutistes nii teadvust kui ka lõpmatu Šiva energiat. ŠivaŠakti on elu ja eluvormide terviklikkus. Selle valdkonnast ei ole midagi väljaspool ja kui joogid kasutavad seda terminit, siis tähendavad nad vaimset jõudu, mille sisemine tegevus viib joogi täiuslikkuseni, muutes ta siddha'ks. Ilma ŠivaŠakti toimeta meie elus ei saa olla mingit arengut, mingit vabanemist. Isegi mõte vabanemisest ei saa meeles tekkida ilma ŠivaŠakti printsiibita. Autentne vaimne teadvus ja praktika on joogis äratanud ŠivaŠakti ilmingud. ŠivaŠakti on joogaprotsessi algus, keskpaik ja lõpp. Ilmselgelt on ainult need, kes on saavutanud siddhi, võimelised seda isegi seletama või kirjeldama.
Šiva ja Šakti on üks ja seesama asi, nagu mündi kaks külge. Kuid relatiivsuses ilmuvad nad mitte ainult kahest küljest, vaid ka eraldatuna ja vajavad ühendamist. Elu unenäos valitseb see illusioon, kuid me võime unistada ka ühtsuse protsessist, ja see on jooga sadhana. Šiva ja Šakti ühinemine on Sahasrara tuumas, chid-akashas. Seal asub kõrgeima jñāna jõud.
Kui joogi äratab jumalikku jõu, mis läbib tema keha, ühendab ja suunab selle ülespoole Sahasrarasse, siis ajapikku ärkab Sahasrara tuum ja tõmbab endasse peene jõu, mis lõpetab selle eksistentsi. Sümboolselt nimetatakse seda Šiva ja Šakti ühenduseks. Šakti sulandub Šivasse ja muutub Šivaks. Kahepoolsus lakkab eksisteerimast ja jääb teadvus Üks Ainus, Ilma Teiseta (Ekam-evam-advitiyam). See on vabanemine: moksha.
Kas on olemas selline asi nagu mateeria? Kas on olemas selline asi nagu energia/Šakti? Jah ja ei. On olemas energia idee ja kogemus, kuid lõppkokkuvõttes on olemas ainult teadvus. Seetõttu on mõistus kui idee/kontseptsioon „killuke“ Minast. Tegelikult me ei „loobu“ millestki, vaid pigem transmuteerime seda sadhana kaudu, kuni see ilmneb oma tõelises olemuses vaimuna/teadvusena. Nii nagu me tegelikult ei sure, vaid tõuseb kõrgemasse ellu, samamoodi sulanduvad ka jämedad ja peened kehad sellesse Minasse, millest nad pärinevad, milles nad arenesid ja millesse nad naasevad. Jeesuse ja Maarja elu suures müsteeriumidraamas esindavad seda tagasipöördumist ülestõusmine-ülestõusmine ja taevaminek. See on vabanemine.
Sanātana Dharma ja jooga ei ole kristlus, kuid ehtne kristlus on tõepoolest Sanātana Dharma ja jooga, üldse mitte aga kiriklikkus.
Allikas: ocoy.org
