Üks tuntud lugu Bhagavatgitast on selline, mis räägib piima ookeani kirnumisest.
Viṣṇu nõustub aitama devasid (häid jõude), kui need pöörduvad tema poole pärast seda, kui nad on asurade (kurjade jõudude) poolt lüüa saanud. Ta palub mõlemal osapoolel vurritada suurt piimast ookeani, mis sel moel keerutades toodaks surematuse nektarit. See pool, kes seda nektarit tarbib, võib seejärel teist osapoolt jäädavalt võita. Siiski peaks see segamine olema ühine jõupingutus, et missioon oleks edukas. Devad ja asurad nõustuvad oma erimeelsused ajutiselt kõrvale jätma.
Kui see päev saabub, suunab Višnu nad soodsasse kohta ookeanis, toob suure Meru mäe kokkulepitud kohta, et see toimiks teljeks, veenab maokuningas Vasuki toimima köiena ning võtab ise kilpkonna kuju, kes istub mäe all ja stabiliseerib seda. Nii algab tohutu jõupingutus ookeani segamiseks, kasutades selleks Merut, mille ümber Vasuki on mähitud, kusjuures devad ja asurad tõmbavad rütmiliselt suurt madu mõlemast otsast, et hajutada vesi ja tuua esile selle aarded.
Pilt Wikipediast - Samudra Manthan
Kui meeskonnad liigsest pingutusest väsivad, tõmbab Viṣṇu ise oma joogalike võimetega mõlemal pool köit. Vasuki hakkab köieks kasutamisest surmavat mürki välja sülitama, see mürk ähvardab kogu kosmose ära mürgitada. Sel hetkel astub Śiva, suur joogi ja askeet, sellesse vahele ja joob mürki, et see maailma ei läheks, hoides seda oma kurgus (nii saab ta tuntuks kui Neelakantha, sinise kurguga). Lõpuks hakkavad ookeanist tõusma müstilised objektid ja nähtused, sealhulgas taevane elevant Airavata, lendav hobune Ucchaisravas, kalliskivid ja aarded.
Viṣṇu jagab „kingitused“ võrdselt mõlemale poolele. Kirnumine jätkub, kuni veest tõuseb esile särav MahāLakṣmī. Pimestav ja kirjeldamatult ilus, ignoreerib ta devade ja asurade kirgliku lähenemise, valides oma abikaasaks Viṣṇu. Ta kaob tema südamesse ja elab seal igavesti tema Shaktina. Lõpuks võtab Višnu ise Dhanvantari kuju, kes manifeesteerub, kandes kauaoodatud soma nektarit (amrita). Seejärel võtab Viṣṇu Mohini, lummava neiu kuju ja petab asuraid, jagades kogu nektari devadele. Järgneb sõda devade ja asurade vahel ning devad võidavad (surematuse nektari abiga) oma taevase elukoha tagasi.
Selles loos on palju sügavam sümboolika vaimsete praktikate ja jooga teel edenemise seisukohalt.. Öeldakse, et ātman (hing) hõljub pärast rasestumist ema ümber, oodates, et siseneda lootesse. Umbes 6. raseduskuul on see, kui ta „siseneb“ lootesse, moodustades peened tšakrad ja nadid „ülevalt alla“. Sahasrāra (kroontšakra) on esimene moodustuv tšakra, kus on ainult Brahman/kõrgeim teadvus/olemasolu, ilma individuaalse „mina“-ta. Alles siis, kui moodustub anahāta (südametšakra), tekib „mina-olemus“ (ahamkara), mis muutub tihedamaks ja tugevamaks, kui moodustuvad ka manipūra (nabatšakra) ja svadiṣṭhāna (sakraaltšakra). Lõpuks lõpetab see hing juurtšakra, muladhāra moodustumise, toimub täielik individualiseerimine, ja eluenergia jääb uinuvalt kui latentne Kundalini. Tšakrad paiknevad piki selgroogu kulgevate peente kanalite ääres, keskel sushumna, mida ääristavad ida ja pingala. Iida ja pingala kanalid ristuvad ümber sushumna nagu tuntud meditsiinisümbol, kadušeus. Enamikul inimestest jääb sushumna suletuks, kusjuures kogu eluks toidetav energia liigub ida ja pingala kaudu (mis vastavad sümpaatilisele ja parasümpaatilisele närvisüsteemile). Need kaks kanalit esindavad päikest ja kuud ning ajendavad eraldatust, kõiki vastandusi, mille suhtes me pidevalt kaldume - valu ja nauding, meeldimine ja vastumeelsus, pimedus ja valgus, soojus ja külm jne. Sahasrara esindab devasid, kes valitsevad „taevariigi“ (Ühtsuse ehk ühesuse) üle, samas kui muladhara esindab asurasid, kes valitsevad „põrgu“ (eraldatus või Ühtsusest teadmise kaotamine) üle.
Kui vaimne püüdleja mõistab, et devad on „kaotamas“ lahingut (et inimelus on midagi enamat kui materiaalne kasu), kutsub ta oma sisemise guru (Viṣṇu), et ta aitaks „taevariigi“ tagasi võita. Ja nii algab teadvuse ookeani kirnumine/vurritamine devade (sahasrara) ja asurade (muladhara) suure mao (sushumna) kahes otsas, ehk joogapraktikad, mille tulemuseks on sushumna järkjärguline avanemine. Selle tulemusena ärkab juurtšakras asuv latentne Kundalini ja alustab tõusu ülespoole sushumnat. Manipura on „keskpaik“, teadvuse ankur (naba on koht, kus loode on nabanööri kaudu emaga ühendatud; öeldakse, et astraalreiside ajal hoiab meid kehas naba külge kinnitatud hõbedane nöör). Manipura (sõna-sõnalt „kalliskivide linn“) on seega devade ja asurade (vastandlikud tendentsid, mis vastutavad kõigi sisemiste konfliktide eest) poolt „vurritamises“.
Mina esindab Meru mägi, mis kui ankrut kasutatakse ookeani segamiseks. Seda ankrut hoiab paigal selle all olev kilpkonn, ehk sissepoole tõmmatud meel. Igaüks, kes on joogat harrastanud, teab, et igasugused alateadlikud kalduvused ja valu tuuakse jätkuvate harjutustega teadvusse; see on mürk, mida suur madu välja toob kurnimisprotsessis. Joogas esindab Śiva sisemist vaikust ja teadlikkust. Seega, mürki, mida jätkuvate joogapraktikatega välja sülitatakse, tarbib Śiva - kui me laseme üles kurnitud asjadest lahti, siis on Śiva (sisemine vaikus) see, mis tarbib need ära, mitte jättes jälge nendest karmilistest tendentsidest ja põletades ära tingimuslikud mustrid, mis hoiavad tugevana illusiooni eraldiolevast minast. Kõiksugu „kalliskivid“ (siddhid/lähedased võimed) ja arusaamad kerkivad kurnimisel esile, näiteks Airavatha taevane elevant (intuitsioon) ja Ucchaisravas taevane hobune (sisemine tugevus). Nüüd, Bhagavatami loos, jagab Viṣṇu need kalliskivid devade ja asurade vahel - täpselt see, mis juhtub vaimsel teel; kui need siddhid tekitavad kiindumust, võivad asurad meis hakata neid kasutama jumalast kaugel olevatel eesmärkidel. Teisalt, kui neist lahti lasta, jõuame lähemale taevariigile. Oluline on, et isegi sügavatest arusaamadest ja teadmistest tuleb loobuda, et pääseda taevariiki. Midagi ei saa endale hoida ega omada.
Jumalanna Lakṣmī esindab kogu loodu olemuslikku õndsust ja ilu. Teda ei saa „omada“ ei devad ega asurad; seega valib ta Viṣṇu, kosmose säilitaja, sest ta on energia essents (Shakti), mida on vaja kogu elu elamiseks ja loovuseks. Kui keerutamine jätkub, ilmub Dhanavantari lõpuks Amritaga, surematuse nektariga – see ei ole lihtsalt amrita, mis tilgub kroontšakrast alla tsükliliselt, mis on ka joogide seas tuntud nähtus, vaid nektar, mis annab isegi devadele tagasi nende taevariigi (Ühesuse). Surematus on see seisund, kus ollakse väljaspool kõiki duaalsusi ja vastandpaare. Mitte olles ajendatud mineviku tingimuslikkusest ja ilma hirmuta tuleviku ees, elab surematu joogi igavikulises olevikus.
Kogu selle kurnimise ajal on sisemine guru/valgus (Viṣṇu) see, kes vastutab vaimse püüdluse eest, suure ookeani kurnimise idee alustamise eest, kurnimise „tegemise“ eest, ookeani stabiliseerimise eest nagu kilpkonn (meele tõmbumine enda sisse nagu kilpkonn, nagu on selgitatud Bhagavad Gita, 2:58), kalliskivide üles toomise eest ja lõpuks amrita kui Dhanavantari nektari üles tulemise eest. See sisemine guru võtab ka Mohini kuju, et aidata püüdlejal sel teel madalamatest, asurilistest- deemonlikest kalduvustest eralduda ja eelistada kõrgemaid, devalikke ehk jumala-sarnaseid kalduvusi. Kõige selle juures ei olnud kunagi individuaalne hing mitte midagi „tegemas“; ta oli Viṣṇu enda loodud illusiooni (Māyā) all, lihtsalt uskudes, et ta on tegija.
Jätkake kirnumist!
Dr. Kavitha Chinnaiyan
