Festival, mida tuntakse Rakṣā Bandhan'ina, langeb Śrāvaṇa Pūrṇimā'le ehk Śrāvaṇa kuu täiskuu päevale, mis tavaliselt on augustis.
Sõna “rakṣā” tähendab kaitset ja sõna “bandhan” tähendab sidet või sõlme. Kogu rituaal keskendub puuvillase niidi sidumisele inimese randme ümber. Seda niiti nimetatakse “rākhiks”. Selle olulise tava algne esoteeriline tähendus on unustatud ja nüüd kasutatakse “rākhidena” palju erinevat tüüpi uhkeid käevõrusid, mis pole mantratega pühitsetud.
Sanātana dharma on ainus kultuur, mis on pannud nii suurt tähtsust sellisele lihtsale asjale nagu kaitsva niidi randmele sidumine. Kunagi oli India tuntud maailma parimate orgaanilise puuvillaniitide tootmise poolest. Neid niite kasutati nii kogu maailmas kuulsaks saanud puuvillase kanga kudumiseks kui ka vaimsetel eesmärkidel. Niiti nimetatakse sanskriti keeles “suutra”. See tähendab midagi, mis seob asju kokku.
India kultuuris kasutati energia edastamiseks teistele või keskkonnale palju erinevaid aineid, nagu vask, hõbe, elavhõbe, kuld jne. Niit oli kõige lihtsam asi, mis suutis energiat edastada, kui see oli kastetud kurkumipulbrisse ja laaditud mantratega. Kui olukorrale sobivad mantrad olid niitidele peale lausutud, leiti, et need suudavad hoida positiivseid vibratsioone pikka aega. Tegelikult, kui need on korralikult valmistatud, võivad nad säilitada energiat kogu mandala ehk neljakümne kahe kuni neljakümne nelja päeva jooksul. Seetõttu soovitatakse neid pühitsetud niite selle aja jooksul mitte eemaldada. Isegi siis ei tohiks neid terava tööriistaga läbi lõigata, vaid sõlm tuleks hoolikalt lahti võtta või kergelt põletada, et see välja tuleks. See niit tuleb seejärel mähkida põõsa või puu ümber või visata voolavasse vette, näiteks jõkke või ojasse.
Kui lähete templisse, eriti jumalannale pühendatud templisse, leiate niidid, mis on keeratud ümber puude, mis kasvavad templite aladel. Need tähistavad erinevaid lubadusi, mida pühendunud on puu ümber sidunud ja mis on andnud positiivseid tulemusi. Niite kasutatakse ka mitmel muul viisil.
Kõige olulisem neist niidikomplektidest on “yajno pavetam” ehk pael, mida kõik braahminid kannavad üle õla. See antakse noorele poisile upanaayanam tseremoonial - pühade vedade ja Gāyatri mantrasse pühitsemise ajal. Tegelikult on selle pühitsetud paela sidumise taga sügav esoteeriline tähendus. Brāhmini lapse õlale seotud pael kannab nende poolt antud lubadust jätkata iidsete dharma või moraalsete väärtuste praktiseerimist. See seob neid kogu eluks väärtustega, nagu harmoonia ja rahulik kooseksisteerimine. Nad kannavad seda, et aidata neil meeles pidada, et nad on nüüd sündinud uude ellu. Nad peavad meeles pidama, et neil on sügav side jumalikuga ja vastutus säilitada Sanātana Dharma pühasid traditsioone ning edastada need uuele põlvkonnale. Seda sidet uuendatakse igal aastal uue pühitsetud paela võtmisega, mis tseremoniaalselt pannakse preestri poolt üle nende parema õla. Seda tseremooniat ei tohiks võtta kergelt kui tähtsusetut rituaali, vaid kui püha lepingut Jumalaga, et elada puhtuse elu. Tegelikult on see lubadus elada kooskõlas loodusseadustega ja aidata puhastada nii elemente kui ka neid, kes elavad selle maa peal. Lõuna-Indias vahetavad braahminid oma pühitsetud paela rakṣābandhanami päeval.
Enamikus rituaalides peetakse soodsaks, kui kõrval hoitakse vask- või hõbepotti, milles on Ganga vesi. Lõuna-Indias on need potid täielikult kaetud keerulise niidimustriga, mille preester on ristatult sidunud. See on eriline tehnika ja peaks sümboliseerima inimese “nādide” ehk närvide keerulist olemust. "Mangalsutra" on kollane niit, mille peigmees seob pruudi kaela ümber abiellumise ajal. Niidile pandi ka kullast sümbol, mis oli kastetud kurkumisse ja mille kohal preester oli mantrad lausunud enne tseremooniat. See tähistas taas mehe pühalikku lepingut hoolitseda oma naise eest. Abielunaine kandis seda alati kaelas.
Vanasti, kui inimesed kannatasid mõne depressiooni või haiguse all, ei läinud nad otse arsti juurde, nagu tänapäeval, vaid nad läksid templi preestri juurde ja palusid tal valmistada spetsiaalne pael, mille ta seoks randme ümber koos teatud mantratega. Seda nimetati “abhaya sūtraks” ehk hirmu tõrjumise nööriks. Paela sidumine, mille on õnnistanud preester, on hindude jaoks suur tähtsus. Preester õnnistas paela mantratega ja sidus selle pühendunu randme ümber, kes vajas kaitset kurjade jõudude eest. Mustad niidid on seotud beebi randme või vöökoha ümber, et hoida eemale kurje silmi.
Tuletseremoonia või puja või muu rituaali alguses seob preester pühitsetud punase niidi nende inimeste randme ümber, kes tseremoonias osalevad. Seda nimetatakse “kankana sūtra'ks”. Sellega lubab pühendunu oma pühendumust jumalusele ja jumalus kaitseb omakorda pühendunut igasuguse kahju eest. Nagu varem mainitud, ei tohiks seda ära võtta terve mandala (ehk 41 päeva) jooksul.
Aja jooksul on rakṣābandhanamist saanud päev, mil edendatakse vennalikku armastust õdede ja vendade vahel. Õed seovad raakhi oma vendade parema randme ümber, kes lubavad neid alati kaitsta. Õed omakorda palvetavad oma vendade heaolu eest. Tüdrukud seovad isegi raakhid oma poiss-sõprade randmete ümber, kuid reegel on see, et selle inimesega, kelle randmele oled raakhi sidunud, ei saa kunagi abielluda, sest temast on automaatselt saanud sinu vend. Rakṣā bandhani tseremoonia, nagu see toimub enamikus kodudes, on sümboolne igavese sideme vahel vendade ja õdede vahel, isegi kui nad elavad erinevatel mandritel ja ookeanid lahutavad neid.
Selle konkreetse päeva populariseeris suur luuletaja Rabindranath Tagore, et edendada ühtsustunnet ja pühendumust kõigi ühiskonna liikmete vahel ning see hõlmab pühalikku lubadust üksteist kaitsta õnnetuste ajal. Tegelikult võib selle pühitsetud niidi siduda igaühe randme ümber, kes vajab kaitset, mitte tingimata venna. Vanasti sidusid naised preestri poolt õnnistatud niidiga talismanid oma abikaasade randme ümber, enne kui nad sõtta läksid. Mahabharata sõjas oli kõigil suurkangelastel see niit seotud enne igat lahingusse minekut. Selle niidi sidumise sümboolne akt kaitseb teie kallimat kõigi ohtude eest. Tegelikult panete sellega neile kaitsva soomusrüü. Arvatakse, et Draupadi sidus selle Krishnale, Sāchi, Indra naine, sidus selle Indra randme ümber, kui ta läks võitlema asura Vṛtraga ja Lakṣmi pani Mahābalī randme ümber jne.
Kõige populaarsem mantra, mida niidi sidumisel chantida, on järgmine:
"Yena badho Baliraja, danavendra Mahabala, Tena twaam abhibhadnaami raksha ma chala, ma chala.”
"Las see niit, mis kaitses võimsat asura kuningat Mahābalīt, kaitseb sind alati."
Rakṣābandhanami päeva hommikul peaks inimene valmistama end ette nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tuleks käia vannis, mediteerida ja võtta endale kohustus järgida puhtuse elu mõtetes, sõnades ja tegudes. Seega on Rakṣābandhanami põhiaspekt enda pühendamine Jumalale, sest Tema on tõeline vend, kelle tugev käsi kaitseb teid kõigi ohtude eest igal ajal.
See fakt on enamikul inimestel tänapäeval täiesti ununenud. Rakṣā on mõeldud selleks, et kaitsta seda inimest, kellele see on seotud. See on laetud mantra ja kurkumipulbri väega, millesse see on kastetud, ja kui see on seotud usu ja armastusega ema, naise, õe või preestri poolt, moodustab see sideme jumaliku ja selle inimese vahel, kellele see on seotud, ja kindlasti kaitseb see neid kõigi ohtude eest. See on hoiak, millega me peaksime seda siduma ja vastu võtma.
