Pūjā (पूजा, eesti keeles: puudžaa) sõna tuleneb tüvest pūj – kummardama, jumaldama, teenima, armastama, tunnustama, austama, kutsuma jumalikku vaimu.
Iidne õpetlane ja Veedade kommentaator Sāyana selgitab seda terminit kui "kiitmise, kummardamise, kutsumise" vormi.
Rāmāyaṇas tähistas sõna pūjā külaliste külalislahket vastuvõttu ja seda, et külalistele pakutavaid asju võidi pakkuda jumalatele ja nende eluruumidele.
Nii et pūjā on tegevus, esitus, tehnika ja teadus jumaliku, Isanda või Bhagavani, Kõrgeima Vaimu ja Teadvusega ühenduse loomiseks paljudes erinevates vormides või energiates.
Treta juga ajal, mil inimesed olid kaotamas otsest sidet Kõrgema Vaimuga, kui inimmõistus hakkas üha enam valitsema, anti inimkonnale mõned täpsed tehnikad nagu yajña'd, homa'd, pūjā'd. Dvapara juga ajal hakkas valitsema tamas'likum mõtteviis ja elu, nii et kõrgeima vaimuga ühenduse loomiseks sai pūjā oluliseks distsipliiniks
Pūjā on kõigi nelja jooga osa: bhakti, jñana, karma ja rāja jooga kombinatsioon.
Kui me jumaldame, kummardame, teenime armastusega – see on pūjā. Nii et igapäevaelu tegutsemine on ka pūjā, kui me nende põhimõtetega toimime. Iga toimingut saab teha kui pūjā.
Vedade järgi pūjā tähendab austuse ja teenimise andmist meie sisemisele Bhagavanile – Ātmale. Pärast eoone, mil mõistus on muutunud domineerivamaks, häirides tasakaalu ja harmooniat Ülimaga, arenes välja pūjā kui väline tegevus.
Erinevate liinide pūjād on erinevaid, kuid struktuur ja põhiolemus on samad. Sanatana Dharma annab meile vabaduse areneda, teha oma jumalateenistusi.
Pūjā aitab meil dharmateed elus kõndida. Pūjāt tehakse erinevatel juhtudel, sagedustel ja seadetel. See võib hõlmata igapäevast kodus tehtavat pūjāt või aeg-ajalt templitseremooniaid ja iga-aastaseid festivale.
Pūjā varieerub vastavalt sektile, piirkonnale, sündmusele, austatud jumalusele ja järgitud sammudele.
Pūjā võib kasutada erinevaid asendajaid või esindajaid, nagu jumaluse iidol, vorm, svarupa või sümbol.
Ja see hõlmab erinevate elementide pakkumist, nagu vesi, lõhn, lilled, viiruk, valgus ja tuli ning toit.
Selle käigus me puhastame neid elemente ja pakume Jumalale, muutes need ka jumalikuks, laadides need jumalike energiatega. Igal pakkumisel, žestil ja mantral on sügav tähendus.
Pūjā aitab meil saavutada 4 põhimõttelist soovi: artha, kāma, dharma ja mokṣa.
Pūjā eesmärk on luua otsene side indiviidi ja jumaliku Puruṣārtha vahel. Meil kõigil on pūjā kasutamiseks kolm varustust: füüsiline, psüühiline ja kõne. Pūjā aitab meil keskenduda ja mõistuse puhastamise kaudu mõistame iseennast ja ka jumalikku Kõrgeimat Vaimu. Lisaks rõhutab pūjā ka bhakti ehk armastava pühendumise mõistet. Praktika julgustab sügavat emotsionaalset sidet jumalikuga, mis on sarnane pühendunu ja armastatu vahelisele armastusele. See pühendumus puhastab südant ja meelt, aidates inimestel ületada oma maised kiindumused ja egost juhitud soovid. Kasvatades omakasupüüdmatust ja alandlikkust, püüavad praktikud saavutada jumalikuga koherentsuse seisundi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et pūjā esindab dünaamilist koosmõju duaalsuse ja mitteduaalsuse vahel, pakkudes käegakatsutavaid vahendeid jumalikuga ühenduse loomiseks, ületades samal ajal piiratud reaalsustaju. Oma rituaalide, sümboolika ja bhakti rõhutamise kaudu soodustab pūjā isiklikku transformatsiooni, edendades armastuse, alandlikkuse ja isetuse omadusi. See filosoofia laieneb igapäevaellu, edendades tänutunnet ja vastastikust seotust, julgustades inimesi elama elu, mis pole mitte ainult vaimselt täisväärtuslik, vaid ka harmooniline ümbritseva maailmaga.
***
Pūjā (पूजा) on tseremoonia, mille käigus kellade helistamine, tuleleekide ja annetuste pakkumine ja laulmine kutsuvad deevad ja mahadeevad külla, kohale, nad tulevad meid õnnistama ja aitama. Pūjā on meie püha armulaud, täis austust ja südamlikku siirust. See on see osa meie päevast, mida me oma armastatud Jumalusega kõige lähemalt ja teadlikult jagame.
Meie teenimine pūjā kaudu, mis on kirjeldatud Śaiva Āgamas, võib väljendada oluliste elusündmuste pidulikku tähistamist, kummardamist ja tänamist, patukahetsust ja pihtimist, palveid ja taotlusi või mõtisklemist üliteadvuse sügavaimatel tasanditel.
Allikas: Shodhganga: Temple management in the Āgamas
Pūjā viitab „templi elushoidmisele”, nagu on määratletud Śaiva Āgamas. Pūjā tähendab austada, teenida, kummardada. Seda võib umbkaudu tõlkida kui rituaalset kummardamist, mille eesmärk on jumaluse austamine. Rahvasuus seletatakse seda kui "see, mis pühitseb kõik tegevused ja annab teadmisi jumalikust Minast (ātmajñānam)". Pūjā leevendab kõiki kannatusi ja annab pideva kindluse. Suprabhedāgama ütleb, et pūjā hävitab kogu patu, on jumalik, toob õnne kõikidele maailmadele, annab rikkust, eemaldab kõik takistused ning kingib kuningale ja kuningriigile õitsengu. Kāraṇāgama väidab, et pūjā on puṇya: see, mis on hea, eemaldab isegi mahāpātaka (suur patt) põhjustatud patu ja annab kõik yajña sooritamise viljad. Kāmikāgama järeldab, et pūjā kingib kõigile nii bhukti kui ka mukti, õitsengu selles maailmas ja pääste järgmistest.
Pūjāt on Pūrvakāmikāgama (s 20.2) ja Kāraṇāgama (s 30.2) järgi kahte tüüpi: 1) ātmārthapūjā, 2) parārthapūjā. Nagu nimed selgitavad, on ātmārthapūjā pūjā, mida inimesed pakuvad isiklikule liṅgale oma kodus, enda kaitseks või konkreetsete individuaalsete soovide huvides. Parārthapūjā seevastu on rituaalne kummardamine, mida pakutakse liṅgadele, mille on asutanud Devas, Ṛṣid, mehed jne (templites) kõigi elusolendite hüvanguks.
Allikas: wisdomlib.com
Pūjā on rituaal, mis kasutab kujutist (mūrti). Pūjā toimub tavaliselt templis või alalises pühas ruumis ja sellega ei kaasne ohverdamist pühasse tulle. Seda viib läbi üksikisik või preester ühe või mitme isiku õitsengu, õnnistuste, heaolu või tervise nimel. Üldiselt võib öelda, et pūjā kujutab endast pühendumist. Neid tehakse selleks, et: 1. saada jumaluste õnnistusi, 2. arendada teadlikkust oma sisemisest jumalikkusest.
Pūjās ulatub suhteliselt lihtsast kuni imeliselt keerukateni. Need erinevad selle poolest, milliseid sõnu (mantra) öeldakse, milliseid žeste (mudrā) kasutatakse, milliseid kujutisi (mūrti või vigraha) kasutatakse, mis on kummardaja eesmärgid, püüdleja olemus ja kasutatud objektid. Need varieeruvad ka olenevalt pühendumise intensiivsusest, võimest osta endale mistahes pūjā või sündmuse jaoks vajalikke esemeid. Kuid ükskõik kui lihtne või keeruline pūjā ka poleks, loob see kõrgendatud osaduse kummardaja ja kummardatava vahel. Pūjā esitamise ajal on pühendunu ja jumaluse vahel intiimne füüsiline, psüühiline ja vaimne side.
Iga tegu pūjās pole mitte ainult füüsiline ja/või vaimne, vaid ka sümboolne, kosmiline ja hingeline. Piserdamine, veega kastmine ja kümblemine sümboliseerivad nii kummardatava kui ka kummardaja ja ümbruse puhastamist. Erinevad pakkumised sümboliseerivad oma varjatud kalduvustest (vāsanā) loobumist, mis väljenduvad mõtetes, sõnades ja tegudes. Erinevat tüüpi pūjād on erinevate arvudega ohverduste ja tegevustega, kui enamasti on levinud kuusteist (ṣoḍaśa) või viis (pañca) pakkumist (upacāra).
