Navaratri üheksa päeva jagatakse tavaliselt kolmeks osaks, mis on pühendatud Kaalile, Lakshmile ja Saraswatile, nagu ma olen maininud esimeses artiklis.
Üks peamisi soovitatud sadhanaid nende päevade jooksul on Devi Mahatmyami (Jumalanna ülistused) lugemine, mida tuntakse ka Chandi Pathina (vihaküllase jumalanna laul) ja Durga Saptashatina (seitsesada salmi Durgale). Seetõttu annan siin mõned juhised, kuidas jagada kolmeteistkümmet peatükki nende päevade jooksul. Durga sümboliseerib Adi Shakti võitmatut aspekti, jumaliku algenergiat jumalanna kujul.
Markandeya Purana seitsmekümne neljas kuni kaheksakümne kuues peatükk on tuntud kui Devi Mahatmyam. See on kõrgelt esoteeriline teos, mis sisaldab seitse sada salmi, millesse on sisse põimitud mitmed olulised bija mantrad. Nagu kõigi puraanadega, on ka siin olevad lood sümboolsed. Kui loeme neid usuga ja keskendumisega, leiame, et iga asura (deemon), kelle Durga alistab, sümboliseerib ühte meie negatiivset omadust, mis samuti alistatakse. Enne lugemise alustamist peame teda paluma, et ta puhastaks kõik meie negatiivsed kalduvused ja teeks meid puhtaks ja valmis kõrgeima tarkuse vastuvõtmiseks.
Raamat algab loo jutustamisega kuningast nimega Suratha ja kaupmehest Samadhi, kelle pered on kodust välja visanud. Nad on elust täiesti masendunud ja kohtuvad juhuslikult rishi Medhase ashramis. Et neid lohutada, räägib Medhas neile Durga jumalikest liladest, mis tulevad Markandeya Puranast. Ta käsib neil kõik Jumalikule Ema hoolde anda, kes võtab meie elu üle kontrolli ja juhib meid valgustumiseni. Loomulikult on lool sügav esoteeriline tähendus, mis, kui sellest õigesti aru saada, aitab meil kontrollida oma madalamat loomust ja välja juurida kõik negatiivsed kalduvused.
Raamatus on kolmteist peatükki, mis tuleb jagada kolmeks osaks ja need tuleb lõpetada üheksa päeva jooksul. Kolm osa on Pradhama Charitra, mis on pühendatud Maha Kaalile, Madhyama Charitra Maha Lakshmile ja Uttama Charitra Maha Saraswatile.
Navaratri altar on eriline. Esiteks peaksime täitma savi- või vaskpoti Ganga veega ja panema sellesse mõned viljapead või banaanilehed ning hoidma seda külluse jumalanna sümbolina. Poti saab kaunistada sindooriga (punane pulber) ja punase nööriga, mis keeratakse selle ümber. Mõned inimesed hoiavad ka lillepotti või anumat, mis on täidetud mullaga ja kuhu on külvatud üheksa tüüpi seemneid. Neid tuleb iga päev kasta ja kümnendaks päevaks peaksid nad kõik olema idanenud. Iga tera tähistab teatud positiivset omadust, mis kasvab ja õitseb meie mõtetes nende üheksa päeva jooksul. Seda jagatakse festivali lõpus prasaadina. Loomulikult süütame ka tavalised diyad (õlilambid) ja viirukid ning teeme söödavat ohvrit. Arvatakse, et Durgale meeldib must channa ehk mustad oad, nii et paljud inimesed pakuvad neid. Muidugi võtab ta rõõmsalt vastu kõike, mida me armastusega valmistame ja pakume. Lõuna-Indias teevad inimesed kauneid altareid, mis on täidetud kõigi jumaluste kujukestega. Devi Mahatmyami lugemine ja tema bhajanide laulmine on selle festivali oluline osa.
Enne lugemist tuleb lugeda kolm ettevalmistavat stotrat (hümni), mis annavad lisahüvesid. Need on Devi Kavacham, mis on omamoodi kaitse turvis kõigi kurjade jõudude vastu ja haiguste raviks. Järgneb Argala Stotram, mis kutsub esile jumalanna õnnistuse, ja Keelaka Stotram, mis annab meile lugemisest saadavad hüved.
Pradhama Charitra on 1. peatükk ja seda tuleks lugeda 1. päeval. Seal on kuulus Brahma stuti, mis sisaldab palju bija mantrasid.
Madhyama Charitra koosneb 2., 3. ja 4. peatükist ning ülejäänut nimetatakse Uttara Charitraks ning see tuleks lugeda järjestikustel päevadel, lõpetades kümnendal päeval, mida nimetatakse Vijaya Dasami päevaks ehk võidupäevaks.
Soovi korral võib kõik kolmteist peatükki lugeda ka Vijaya Dasami päeval.
Esimeses peatükis tapab Durga deemoneid Madhu ja Kaitabha, kes sümboliseerivad meeldivuse ja ebameeldivuse duaalsust. Madhu on magusus või sõltuvus ja Kaitabha kibedus või tõrjumine. Maailm on duaalsuse maailm ja enne kui saame edasi liikuda vabanemise teel, peame selle duaalsuse ületama.
Järgmised kolm peatükki räägivad suure asura Mahishasura tapmisest, kes sümboliseerib kangekaelset ego, mis keeldub midagi muud peale enda suureks tunnistamast. Seetõttu on ta kujutatud pühvlikehaga. Pühvel on üsna rumal ja tal on kangekaelne viis mitte käske kuulata! Selline inimene ei ole avatud jumaliku häälele, mis on alati valmis meid juhtima.
Viies on pikim peatükk ja sisaldab vestlust Durga ja kahe suure asura - Shumbha ja Nishumba - käskjalgade vahel, kes tahavad teda abielluda. Esimene käskjalg on tuntud kui Dhumralochana, mis sümboliseerib moonutatud nägemist - keegi, kes ei suuda eristada reaalsust ebareaalsusest. Kõik kannatame selle omaduse all.
Durga lõpetab tema, seejärel saadab Shumbha välja Chanda ja Munda. Chanda on viha ja Munda äärmine tuimus. Tegelikult viitavad nad rajase ja tamase omadustele. Jumalanna hirmuäratav kuju, kes nad hävitab, on tuntud kui Chamunda.
Pärast seda saadab Shumbha asura nimega Raktabija, kelle iga verepiisk muutub tuhandeks sõdalaseks, kui see lastakse maapinnale. See asura sümboliseerib meie kustutamatuid soove, mis jätkuvalt paljunevad, isegi kui need rahuldatakse.
Shumbha vend on Nishumbha, kes sümboliseerib enesehaletsust, mis takistab meil parimat pingutust anda. Sellest kannatas ka Arjuna Bhagavad Gita 2. peatükis. Ükshaaval hävitab Durga kõik need asurad.
11. peatükk on ilus stotra Narayanile, kes on kõigi "narade" ehk inimeste ainus pelgupaik.
Jumalanna annab oma õnnistused 12. peatükis ja 13. peatükk lõpetab loo kuningast ja kaupmehest, kelle soovid täituvad.
Igal neist üheksast päevast on seotud üks Durga kuju. Igal päeval on eriline värv, mis on värv, mida jumalanna sel päeval kannab. Puujaid tegevatel naistel on kombeks kanda neid värve igal päeval. Jumalannasid tuntakse
Nava Durgadena ehk üheksa Durgana, kelle nimed on toodud allpool.
Viitab Parvatile ehk mäe tütrele. Teda kummardatakse Šiva kaasana, kes sõidab härja Nandi seljas, trident paremas käes ja lootoseõis vasakus. Selle päeva värv on punane.
Viitab Satile, Parvati eelmisele kehastusele enne tema abielu Šivaga. Teda kujutatakse paljajalu kõndimas, ühe käes palvehelmed ja teises käes veepott (kamandalu). Ta sümboliseerib õndsust. Päeva värv on valge.
Pärast Šivaga abiellumist ehtis Parvati oma otsaesist kuu (chandra) kujuga. Ta on ilu ja vapruse kehastus. Päeva värv on kollane.
Teda peetakse universumi loovjõuks, seotud taimkattega ja seetõttu on päeva värv roheline. Tal on kaheksa kätt ja tema sõiduk on tiiger.
Ta on Skanda (Kartikeya, jumalate kindral) ema. Teda kujutatakse metsiku lõvi seljas, nelja käega ja oma last hoidmas. Päeva värv on hall. Ta kujutab ema jõudu, kui tema laps on ohus.
Ta oli rishi Katyayana tütar ja on Durga kehastus. Ta on sõdalasjumalanna ja Parvati vägivaldne vorm. Ta sõidab lõvi seljas ja tal on neli kätt. Päeva värv on oranž.
Ta on Durga kõige raevukam vorm. Ta on musta värvi ja kannab valget. Seetõttu on päeva värv valge.
Ta on intelligentsuse ja rahu sümbol. Värv on roosa.
Lootosele istudes annab ta oma pühendunutele kõikvõimalikke siddhisid (erakorralisi võimeid). Tal on neli kätt ja ta on Saraswati kehastus. Päeva värv on hele sinine.
