Hindu kalendri järgi langeb Naga Pañcami kuu heleda faasi viienda päeva peale Shravana kuus.
Festival saab oma nime kahe sõna kombinatsioonist - "nag", mis tähendab kobrat/madu, ja "panchami", mis on viies päev pärast noorkuud ehk Shukla Paksha Shravana kuus (juuli/august). Huvitaval kombel nimetatakse seda ka Garuda Pañcami - kuna Garuda, kuninglik kotkas, on madude loomulik vaenlane.
Iidne India tsivilisatsioon pidas madusid ehk nagasid pühadeks olenditeks, mistõttu neid austati ja hoolitseti nende heaolu eest. Nende auks on püstitatud templeid; kivist raiutud madude kujutised on sageli leitavad teede ääres, veehoidlate ja külade juures. Iidsete Hindu pühakirjade järgi õpetasid madujumalad – Nagad – inimestele rääkimist ja tõid neile kirjaoskuse. Pühad teadmised said inimestele osaks neilt jumalatelt, ja see eristas neid loomariigist.
Tänaseni elavad Indias ja Indo-Hiina piirkonnas isoleeritud hõimud, kes peavad oma esivanemaid poolmadudeks, poolinimesteks, kutsudes neid nagadeks. Nagade kohta usutakse, et nad rändasid jumal Indra taevalikust tasandist ja suudavad liikuda taeva ja maiste tasandite vahel. India mütoloogia järgi on nagad kõrgelt arenenud mao-laadsed olendid, kes suudavad inimestes hüpnoosi seisundi tekitada. Illusioone luues ilmuvad holograafilised nagad inimeste ette kaunite meeste ja naistena. Lugematud templite pildid ja kujud näitavad olendeid, kelle ülemine pool on inimene ja alumine pool on madu saba, mõnikord kuni kolme meetri suurused. Poolinimesed-poolroomajad olid sõbraliku iseloomuga ja suhtlesid pidevalt inimestega.
Veedade ja iidse India müütide kohaselt oli Kashyapa Rishi, maailma looja Brahma lapselaps, enamiku elusolendite esiisa. Tema kolmest vanemast naisest sündisid deemonid - asurad ja jumalad, ning teised kümme naist andsid elu erinevatele olenditele, kes asustasid maad, taevast ja allilma. Kadru sai nagade emaks, kes asusid elama Patala allilma, kus nad püstitasid endale suurejoonelised paleed, mis särasid kullast ja kalliskividest.
Tark madu Vasuki sai nagade kuningaks ja valitses nende maa-aluses linnas Bhogavatis, mis oli täis rikkusi, mida maa peal pole nähtud. Mõned nagad asusid elama maa-alustesse vetesse, jõgedesse ja ookeani põhja, jumal Varuna kuningriiki. Maod elavad ka maa pinnal, kus nad valvavad aardeid. Kuninglikud maod, kolme-, seitsme- ja kümnepealised, omavad tohutuid rikkusi; nende pead on kroonitud väärtuslike kroonidega; nad on võimsad ja targad; suure nagade hõimu juhid on võitnud jumalate soosingu ja sõpruse.
Rigveeda 8. Ashtakas on mainitud Sarpa-Rajni ehk "madude kuningannat või kõigi liikuvate asjade kuningannat". Yajur-Veeda annab kindlama ülevaate madude kummardamisest; selle Veeda Samhitas on palved Sarpa'dele (madudele), keda käsitletakse kui taeva, taevaste, päikesekiirte, vete, taimede jms elanikke. Yajur-Veeda Samhita osas Brahmanades on madu'le suunatud kutseid ja magusaid ohvreid nende vastuvõtmiseks.
Manu, hindude iidne seadusandja, mainib samuti Nagasid ja Sarpa'sid (madusid). Paljude keskaegsete hindu templite seintelt võib leida madude raiutud või maalitud kujutisi. Madude kummardamise rituaalide pilte võib näha ka maailmakuulsates Ajanta koobastes. Üksikasjalik kirjeldus kobra madudest on leitav ka Arthashastras, suure hindu filosoofi Chanakya kirjutatud iidse hindu poliitilises tekstis.
Bhagavata Puranas mainitakse, et Vasuki ja veel üksteist Nagat moodustavad päikesejumal Surya vankri nööri, kus iga madu peetakse pühaks iga kuu jaoks. Markandeya Puranas on tuntud lugu Naga printsessi Madalasa ja kuningas Kulvalasva abielust. Lord Krishna ütleb Arjunale, et Vasuki ja Ananta esindavad teda vastavalt Sarpa'de ja Naga'de seas.
Naga Panchamit tähistatakse Shravana kuus (juuli/august), vihmaperioodi saabudes paljudes Lõuna-Aasia osades. Sel ajal jätavad maod oma üleujutatud elupaigad ja tulevad inimeste elupaikadesse, tekitades suurt ärevust. Selle perioodi jooksul toimub enim madude hammustusi põhjustatud surmajuhtumeid. Maal inimesed usuvad, et ainus viis saada immuunsust madude hammustuste vastu on madude jumalanna Manasa lepitamine. Selle hirmu tõttu tähistataksegi Naga Panchamit. Madude jumala lepitamine pakub vaimset leevendust vaestele maaelanikele, kelle peamine tegevusala on põllumajandus.
Teatud uskumuste kohaselt võtavad esivanemad sel päeval madude kuju, mistõttu on see laialdaselt tähistatud festival. Mõned paastuvad üks päev enne Naga Panchamit, mida nimetatakse Naga Chaturthiks või Nagul Chavithiks.
Kristluses peetakse madusid kurjaks, kuid Indias peetakse neid jumalikeks. Peaaegu kõik peamised hindu jumalused on seotud madudega. Šiva kannab madu kaelakeena, Višnu magab madul, Ganesha kannab madude vööd, Kartikeya jalge all on madu jne. Hindud austavad madusid, sest nad esindavad igavikku ja ajutisust, elu ja surma, aega ja ajatust. Madu esindab maailma kolme protsessi - loomist, säilitamist ja ülestõusmist. On lummav vaadata madu, kes vahetab oma nahka. See on üsna töömahukas ja võib-olla valulik protsess, mis õpetab inimestele, et suudame ületada oma surelikkuse ja saavutada surematuse, hoolimata sellest, kui aeglane või valus see protsess võib olla.
Iidsed rišid avastasid, et madu mürk ei teki tema kehas, vaid välisest atmosfäärist. Nad ütlesid, et madu suudab sisse hingata mürgiseid gaase oma ümbrusest, mistõttu on üks sanskriti nimetus maole "Vayubhakshakan", mis tähendab "õhu sööjat". Madu, kes suudab palju õhku välja sisiseda, on võimeline ka sisse hingama suures koguses mürki õhust, mida ta hoiab oma mürgikotis, et kasutada saagi püüdmiseks ja ettevaatamatute inimeste hammustamiseks.
Madu on väga tundlik olend ja suudab tajuda vähimatki muutust atmosfääris, kuna tema keha on pidevalt kontaktis maapinnaga. Tal pole kõrvu; öeldakse, et ta on kivi-kurt, seega muutub kogu tema keha kuulmisorganiks. Tal on nii terav eristusvõime, et ta suudab tajuda teatud kõrgemaid dimensioone, mida inimesed meeleheitlikult teada tahavad. Hindud usuvad, et neid kummardades suudavad nad omandada osa nende tarkusest.
Nagad ei ole lihtsalt maod, vaid esindavad kõiki kosmilisi transformatiivseid jõude alates materiaalsest tasandist kuni puhta teadvuse tasandini. Nagu kaasaegne füüsika märgib, koosneb kogu universum ja ruum erinevatest ussiaukudest, mille kaudu voolavad pidevalt peened voolud. Need voolud on kõik nagad, maod või ussid metafoorilises mõttes, jõud, mis tõusevad aukudest või liiguvad läbi kanalite. Nad kõik on välgu või dünaamilise energia löögid, millel on nii elavdav jõud kui ka oht või mürk. Me peame mõistma, et elame, hingame, räägime ja mõtleme läbi suurema kosmose voolujõudude.
Inimkeha koosneb arvukatest kanalitest, alates seedetraktist kuni hingamis- ja vereringesüsteemini, ajuni, jämedast kuni peeneni, mille kaudu voolab prana ehk elujõud erinevate vibratsioonisagedustega, mis on meie peamine stimuleeriv välguenergia, mis hoiab meid elus ja ärkvel. Kõik need kanalid meie sees ja ümber on ühendatud elu ja teadlikkuse laias struktuuris, millest me ise oleme vaid fookuspunkt, alguspunkt või edastuskeskus.
Mõned neist madujõududest on peidetud ja toetavad meid taustal nagu elektromagnetilised energiad, mis hoiavad Maad gravitatsioonijõu kaudu, või nagu Višnu madu Ananta, kes hoiab kogu universumi jõudu puhta potentsiaali olekus. See peidetud, kokkutõmbunud või kontsentreeritud jõudude seisund on nagu kokku keeratud madu. Teised jõud avalduvad nagu liikuv madu ja keerlevad meie ümber, luues värvikaid jõuvälju maagilises nähtuste ilmingus.
Üks olulisemaid nendest mao-jõududest on Kundalini Shakti, kõrgema praana, mantra ja teadlikkuse elektriline jõud. Tavaliselt on see latentne või kokku keeratud alumises chakras selgroo alguses, meie elujõud toetub selle magavale olekule. Jooga sadhanas ärkab Kundalini ja levitab oma elektrivoolud üle kogu keha ja läbi meele kogu universumisse, tõugates meid lõpmatusse.
Nagad kui võimsad jõud sisaldavad sügavat tarkust, mis on teadlikkuse kõrgeim transformatiivne energia. Maa sees või maavooludes on sellised nagad, kes hoiavad maa tarkust ja jõudu, luues erinevaid pühasid kohti ja looduse jõupunkte. Atmosfääris on elujõu voolulised nagad, kus ilmastikumustrid tekivad läbi äikese ja välgu, puhastades õhku ja uuendades kogu elu. Taevas on nagad, ulatudes päikese-, kuu- ja planeetidevooludest tähtede ja galaktikateni – peened tuuled ja valguse energiad, mis ulatuvad ajast ja ruumist kaugemale ulatuvatesse kudedesse.
Naga Panchamil austame kõiki nagade vorme, alates tavalistest madudest kuni Kundalini jõuni, kuni lord Šivani, kes on Nageshvara või Ahipati, Madude isand, kes hoiab kõiki olemasolevaid elektrilisi jõude, nii manifesteeritud kui ka manifesteerimata. Ainult Šiva transtsendentaalne teadlikkus oma kõigutamatus rahus, vaikuses ja keskmes suudab valitseda universumi kõiki kataklüsmilisi energiaid, mis tantsivad tema ümber nagu võimsad maod tema kontrolli all, kuid ei saa kunagi teda puudutada.
Me peame laskma kogu universumi elektrijõul, selle puhta teadlikkuse ja õndsuse salajastel vooludel voolata meie sees nagu pideva välgu tants. See on nagade tõeline sisemine kummardamine. Teeme seda, kui tunnistame oma tõelist olemust, oma sisemist olemust, Šiva kohalolu, kes valitseb üle laia ja keeruka pidevalt muutuva kosmose puhtast ühtsusest vaimse südame sees.
Indias on palju madudele pühendatud templeid, üks neist on Ujjaini Nagchandreshwari tempel, mis asub Ujjaini kuulsa Mahakali templi kolmandal korrusel.
Eriline on see, et see tempel avatakse palvetamiseks ainult ühel päeval aastas, Nag Panchami (Shravan Shukla Panchami) päeval. Usutakse, et Nagraj Takshak elab ise templis.
Nagchandreshwari templis on 11. sajandi imeline kuju, kus Shiva ja Parvati istuvad lahtise kapuutsiga mao istmel. Öeldakse, et see kuju toodi siia Nepalist. Sellist kuju pole maailmas mujal kui Ujjainis.
See on ainus tempel kogu maailmas, kus isand Bholenath istub madu asemel voodil, mitte isand Vishnul. Templis asuvas iidses kujus istub Shiva kümnepealise mao voodil koos isand Ganeshaga ja ema Parvatiga. Maod on põimunud Shivshambhu kaela ja käte ümber.
