Krišna Džanma aštamii (कृष्णजन्माष्टमी, IAST: Kṛṣṇajanmāṣṭamī)
on iga-aastane hindu festival, millega tähistatakse Kṛṣṇa, Viṣṇu kaheksanda avatari, sündi.
Teatud hindu tekstides, nagu Gīta Govinda, on Kṛṣṇa identifitseeritud kui ülim Jumal ja kõikide avataride allikas. Kṛṣṇa sündi tähistatakse tumeda poolkuu (Kṛṣṇa Pakṣa) kaheksandal päeval (Aṣtami) Śrāvana kuus.
Kṛṣṇa ja Rama on kaks suurt hinduismi avatarat või kehastust. Väidetavalt on nad mõlemad lord Viṣṇu kehastused.
Avatara tähendab “laskumist” ja see laskumine on otsene manifestatsioon jumaliku poolt, et aidata inimhingel tema jumalikku seisundisse tõusmisel. See on ülalt ilmutus sellest, mida peame arendama altpoolt. Avatari eesmärk on anda inimkonna välisele religioonile sisemine tähendus, mis võimaldab sellel kasvada jumalikuks staatuseks. Tavainimene peab arenema ja tõusma jumalani, kuid avataar on otsene jumala laskumine inimkujusse. Esimene neist on sündimine teadmatusest teadmatusse maya varju alla või illusioonide kosmilise loori sisse, ja teine on sünd teadmisest teadmistesse, koos kõikide jumalike jõududega ning oma ülima staatuse täieliku teadlikkuse ja teadvusega. Selline sünd on seega eriline nähtus, kus osalt näib olevat inimene, kuid on siiski jumalik. Avataari eesmärk on näidata, et inimese sünd koos kõigi selle piirangutega võib ikkagi olla vahend jumalikkuseni arenemise jaoks. Kui avataar tegutseks kogu aeg üliinimlikul viisil, oleks see eesmärk tühine. Ta võib isegi nagu Sri Rama läbi elada inimlikku kurbust ja kannatusi, et näidata, et lunastuse põhjuseks võib olla kannatus ise. Kṛṣṇa on aga ainulaadne, sest isegi kõige sügavama kurbuse ja kannatuste tundides näitas ta et on olukorra täielik valitseja, näidates sellega tõde, kuidas Jumalikkusega ühtsuses oleva inimesena võib keset valu jääda kannnatamata. Kṛṣṇa avatarat on nimetatud purnavataraks ehk kogu jumalikkuse täielikuks kehastumiseks inimesena.
Ta sündis Bhadra kuu pimeda faasi 8. päeva südaööl Rohini nime all tuntud tähe all umbes viis tuhat aastat tagasi. Hindu traditsioonid on kestnud tuhandeid aastaid, ja ka tänapäeval tähistatakse tema sünnipäeva kogu Indias sel päeval.
Krishna sündis kuu 8ndal keskööl Kamsa, Yadavade kuninga, vangikongis, Mathura linnas. Ta oli oma vanemate, Devaki ja Vasudeva, kes olid Yadava klanni järeltulijad, kaheksanda pojana. Number kaheksa omab suurt tähendust nii tema elus kui ka kõigi tema järgijate jaoks.
Kurjale kungingale Kamsale, oli ennustatud, et ta sureb Devaki ja Vasudeva kaheksanda lapse käe läbi. Selle tulemusena vangistas ta nad. Kuid kui laps sündis, sai Vasudeva jumaliku juhatuse viia ta karjakasvatajate asulasse nimega Gokula. Imekombel avanesid vangikongi uksed iseenesest, võimaldades Vasudeval viia laps Nanda, karjakasvatajate juhi, majja, kelle naine Yashoda oli just sünnitanud tüdruklapse. Lapsed vahetati ning Vasudeva tõi tüdruku tagasi vangikongi sama imelisel viisil.
Krishna kasvas üles Gokulas ja hiljem Vrindavanas kuni kaheteistkümnenda eluaastani. Kamsa saatis palju inimesi teda tapma, kuid ta alistas nad kõik. Kaheteistkümneaastaselt läks ta Mathurasse, kus ta tappis oma onu Kamsa, vabastades Yadavad türanni võimu alt. Temast sai kangelaslik ja võitmatu tegelane, kes järk-järgult juhtis Yadava ja Vrishni klanne, kuigi ta ei võtnud vastu kuninga tiitlit. Ta alistas paljusid türannlikke kuningaid, muutes Yadavad oma aja üheks võimsamaks jõuks. Ta rajas oma uue pealinna Dwaraka saarele, India läänerannikul, mida tol ajal tunti Bharatavarshana, see linn mängis olulist rolli oma ajastu kultuuri- ja poliitilises elus. Kuigi ta ise relvi ei kasutanud, oli tal Mahabharata sõjas suur ja otsustav roll.
Ükski teine isik ei ole mõjutanud India religiooni, filosoofiat, kunsti ja kirjandust nii sügavalt kui Krishna. Sõna "krishna" sanskriti keeles omab kahte tähendust: "tume" ja "võluma" või "meelitama". Mõlemad tähendused kirjeldavad tabavalt suurt kehastust nimega Krishna. Tal oli tume jume ja ta suutis kõiki lummata. Tema elulugu paelub endiselt kõigi südameid, kes on õnnistatud seda kuulma. Hoolimata sellest, et ta eksisteeris enam kui viis tuhat aastat tagasi, jääb tema lugu sama võluvaks ja põnevaks kui see oli tema eluajal. Tegelikult on tema järgijate arv kogu maailmas kasvamas.
Inimesena oli ta mahajoogi = suur joogi, kõigist joogidest suurim, täiesti vaba, omades täielikku meisterlikkust enda ja looduse üle, suuteline vajadusel juhtima ka kõiki elemente. Tema imed olid vaid väljendus tema täielikust ühtsusest Jumalaga ja seega ka loodusega. Tema õpetatud vaimne õpetus on tuntud kui Bhagavata Dharma ja seda tuntakse peamiselt Bhagavad Purana, Bhagavad Gita ja Uddhava Gita all. Tema õpetuste lihtsus oli selline, et seda võisid järgida iga mees, naine või laps, erinevalt vedalikest õpetustest, mis olid mõeldud ainult eliidile.
Tema kuulsaim õpetus sisaldub Bhagavad Gitas, mille ta andis oma sõbrale ja nõbule Arjunale Mahabharata sõja ajal, tuntud suure lahingu alguses. Arjuna palub Krishnat, et ta aitaks tal dilemmast välja tulla. Tema probleem oli seotud erilise ülesandega. Krishna vastus ongi kogu Bhagavad Gita sisu ja see õpetus sisaldab teadmatusest põhjustatud inimprobleemide juuri lahti lõikama. Teadmatus meie enda olemuse kohta, teadmatus kõrgeima olemuse olemuse kohta ja teadmatus universumi olemuse kohta, milles me elame. Ta õpetab Arjunale tegutsemise tehnikat, mida tuntakse kui Karma joogat, mis on ka meile nii oluline, et saaksime oma igapäevaelus kasutada. Seetõttu on Bhagavad Gita endiselt sama värske ja rakendatav ka tänapäevases elus, nagu see oli siis, kui seda Arjunale viis tuhat aastat tagasi esmakordselt kingiti.
Tema kui avataari võlu peitub täiuslikkuses, millega ta mängis iga rolli, mis mängu ta kutsuti. Ta oli vankumatu sõber, kohusetundlik poeg, põnev armastaja ja eeskujulik abikaasa, mitte ainult ühele, vaid kõigile naistele, kes teda ihaldasid. Kõigile, kes tema poole pöördusid, vastas ta sama intensiivselt.
"Nii kuidas keegi pöördub minu poole, samamoodi vastan talle," kuulutas ta.
Ükskõik millise rollina inimesed teda nägid - nagu poja, sõbra, väljavalitu või mehena -, oli ta nende jaoks just sellisel kujul, nii ta end näitas ja rahuldas nende soovid viisil, mis oli neile kõige tähendusrikkam. Samal ajal sublimeeris ta nende soovid ehk transformeeris need ja muutis seeläbi nende maise elu ning viis nad igavesse õndsusse. Kõik, kes tema poole pöördusid, olgu see pühak või patune, vihkamise, hirmu või armastuse käes, kõigile võimaldas ta vabanemise. Erinevus teda tappa üritanud Kamsa ja teda kummardanud Kuchela vahel on õigupoolest väike. Üks lähenes talle vihaga ja teine armastusega, kuid mõlemad hoidsid teda oma mõtetes pidevalt ja neid premeeriti seeläbi mokša ehk vabanemisega.
Seega pole Krishna ainult Absoluudi Sat-Chit-Ananda ehk "olemasolu-teadmine-õndsus", vaid ilma tema täiuslikkust kahandamata, ta on ka Uttama Purusha, täiuslik inimene, kõigi ebatäiuslike olukordade keskel. Ta on igavene poiss, meheliku ilu etalon, kes hoidis alati oma vaimset väärikust ja õilsust, absoluutselt puutumatuna ja häirimatuna igas olukorras, olgu siis keset lehmalauta, küla vaesust ja raskusi, või erakluse karmuses, või tantsivate kaunitaride võrgutavates võlude keskel, samuti lahinguväljal, tema enda sugulaste enesehävituslikes tapatalgutes, aga ka rahulikes vahejuhtumites sõpradega. Nagu ta ise õpetas, elas Krišna selles duaalses maailmas nagu lootoseleht vees, absoluutselt puutumata keskkonnast, alati olukorra tunnistaja, mitte kunagi ohver.
Jumaliku manifestatsiooni lugu on alati salapäraga täidetud ja trotsib kõiki inimliku analüüsi või arusaamise katseid. Aja jões voolavad sündmused aga koguvad ajapikku ikka risu ja prahti enda külge. Faktid ja väljamõeldised, tõde ja fantaasia on omavahel põimunud. Kuid tõe viimane test on aeg ise. See on tõeline katsekivi. See kustutab räbu ja säilitab kulla. Sajandeid kogu Krishna eluloo ümber kogunenud pealtnäha ülearustes lugudes võib siiski leida sisuliselt säilinud ilu, kus domineerib Krishna lummava isiksuse võimas mõju, milles nägija tarkus on ühendatud sharmi ja lapseliku lihtsusega ning Jumala hiilgus ilmneb ammendamatu armastuse ja tarkuse allikana.
Kõik hindu festivalid püüavad edendada bhaktit (jumala pühendumust) ja mukti (vabanemist surelikust eksistentsist). Janmashtamil alustatakse tavaliselt päeva hommikuse vee puhastusega ja Krishna kummardamisega. Päeva jooksul peetakse paastu kuni keskööni, mil ta sündis. Peamised pūjād algavad õhtul ja kestavad keskööni. Tavaliselt pannakse üles väike häll, kuhu paigutatakse beebi Krishna kuju, mis on kaetud kuni keskööni, mil kate eemaldatakse, et paljastada beebi. Kogu õhtu jooksul tehakse erinevaid pūjāsid, kasutades tema 108 nime (Krishna aṣtottara). Pakkumisi tehakse erinevatest toitudest, mis arvatakse olevat tema lemmikud, sealhulgas või, piim ja kohupiim savipottides. Pärast seda loetakse tema sünnilugu Bhagavad Puranast ja lauldakse bhajaneid kuni keskööni. Sellel hetkel eemaldatakse kate hällilt ja kõigil on võimalus vaadata hinnalist beebit sees. Paast lõpeb keskööl kui prasadi jagatakse.
Sellel päeval, tema sünnipäeval, palugem teda, et ta eemaldaks meie negatiivsed omadused ja viiks meid igavesse õndsusse, kuhu ta juhatas oma elu jooksul nii paljusid inimesi.
