20. oktoober, 2021

Navaratri mõistmine Vedanta kaudu

Navaratri ehk üheksa öö festival on üks tähtsamaid festivale, mida hindud kogu maailmas tähistavad.

Festivali tähistamine on riigi eri osades mitmekesine, festivali tähistamisel kasutatakse erinevaid kohalikke rituaale, traditsioone ja kummardamisviise. Kuid see, mis jääb muutumatuks, on festivali seotus jumaliku ema kummardamisega: jumalanna Chandi, keda kummardatakse mitmel erineval kujul nagu Kāli, Durgā, Pārvatī, Lakṣmī, Sarasvatī jne.

Festival algab päev pärast Mahalaya Amavasyat, kui jumalanna ilmestub füüsilisel tasandil kogu oma hiilguses, tähistades seega 15-päevase perioodi Devi-Paksha algust, mis on kõige soodsam aeg jumaliku ema kummardamiseks. Kuna jumalik ema Adya manifesteerub sel perioodil oma lugematutes vormides, on loomulikul moel kujunenud välja erinevad traditsioonid, mis võimaldavad Ema erinevate ilmingute kummardamist neil öödel.

Nii kummardavad mõned inimesed Nava-Durgasid, Durga üheksat vormi: Śailaputrī, Brahmacāriṇī, Candraghaṇṭa, Kūṣmāṇḍā, Skandamātā, Kātyāyanī, Kālarātri , Mahagaurī, Siddhidātrī; mõned kummardavad kümmet Mahavidyat: Kali, Tara, MahaTripura Sundari (või Shodasi või Sri), Bhuvaneshvari, Chinnamasta, Bhairavi, Dhumavati, Bagalamukhi, Matangi ja Kamala; ja mõned teised kummardavad Mahakali, Mahalakshmi ja Mahasaraswati vorme, igaüht kolm päeva.
Viimane kummardamise traditsioon on eriti huvitav mitte ainult sellepärast, et seda viisi kasutatakse laialdaselt ja on tihedalt seotud Chandi legendiga, vaid ka seetõttu, et see sisaldab endas sügavaid teadmisi Vedanta Darshana kohta ja toimib praktilise abistajana selle saavutamisel. Vedanta järgi on eesmärk Brahma-Atma-Aikyam (Brahmani ja Atmani ühtsuse taipamine ja kogemine).
Navaratri Vedantaliku sõnumi mõistmiseks peame kõigepealt mõistma jumalanna Chandi legendi, mis on Navaratri tseremooniate keskmes.

Legend jumalanna Chandist

Jumalanna Chandi on Navaratri kummardamise keskne jumalus. Just tema erinevaid ilminguid kummardatakse festivali erinevatel öödel. Chandi on Ülima Universaalse Ema äge/sõjaka aspekti epiteet, kes hävitab universumist Asurad, Rakshad, deemonid, negatiivsused ja nõrkused. Ta on õiglaste kaitsja ja ülekohtu hävitaja ning viib pühendunu ülima eesmärgi Mokša poole (vabanemine sünni- ja surmatsüklist), aidates nii igal inimesel võidelda ja võita oma sisemisi Asuraid ehk deemonlike jõude.
Niisiis ei räägi Chandi legend mitte ainult jumalate võitlusest deemonitega, vaid ka inimeste võitlusest, inimeste võitlusest lõpliku õndsuse saavutamiseks. Seega, et mõista Chandit ja Navaratri tähistamise tähtsust, tuleb mõista Chandi legendi, nagu on seda kujutatud populaarses Shakta tekstis „Devi Mahatmya” (Jumalanna Hiilgus), mida tuntakse ka kui „Saptashati” või „Chandi teekond ". Tuleb märkida, et see tekst on Navaratri rituaalide keskmes ja selle ettekandmine toimub tavaliselt kõigil üheksa festivalipäeval.
Chandi lugu on põhimõtteliselt lugu sellest, kuidas Ema võitles ja hävitas erinevaid deemoneid, kes tülitasid inimesi ja jumalaid ning põhjustasid universumis laastamist ja tasakaalutust. Devi Mahatmya esineb kuulsa Markandeya Purana osana, mida Rishi Markandeya jutustab oma jüngritele.
Lugu on jagatud kolmeks osaks: Prathama Charitra (esimene osa), Madhyama Charitra (keskmine osa) ja Uttama Charitra (viimane osa), kusjuures iga osa jutustab erineva loo, mille keskmes on erinevad jumalanna Chandi aspektid.
Prathama Charitra on lugu jumalanna Chandi eriti ägedast aspektist Mahakalist ja sellest, kuidas ta hävitab Asurad Madhu ja Kaitabha, kes sündisid Narayana kõrvadest, kui too magas. Madhyama Charitra on lugu sellest, kuidas Chandi kui Mahalakshmi hävitab võimsa Asura Mahishasura ja tema suure armee.
Viimane osa sisaldab lugu sellest, kuidas Chandi kui Mahasaraswati manifesteerub erinevates vormides ja hävitab mitmeid, tohutute armeedega võimsaid Rakshasad ja Asurad nagu Dhumralochana, Chanda, Munda, Raktabeeja, Nishumba ja Shumba.
Asurad ja Rakshasad esindavad nii kosmilisi jõude, mis on väljaspool empiirilist tajumist, kui ka nende analooge igas individuaalses inimeses, ning mis köidab inimese sünni ja surma tsükli külge. Samamoodi hävitavad jumalannade erinevad vormid, kes on vabastanud universumi asuradest, ka analoogsed deemonlikud jõud iga inimese seest ja annavad nii lõpliku vabanemise. Lõpuks kuulutab hindu traditsioon- Yatha Brahmande, Tatha Pinde - kõik, mis on Universumis, on olemas ka individuaalses inimeses.
Just selles individuaalses kontekstis, praktilise vaimsuse kontekstis tuleb mõista Chandi legendi sisse peidetud vedantaliku tarkust.

Vedantlik maailmavaade

Vedanta, nagu ka ülejäänud hinduistlikud traditsioonid, peab ülimaks elu lõppeesmärgiks mokšat ehk vabanemist sünni ja surma tsüklist. Upanišadides kirjeldatakse vabanemist kui seisundit, mis vabastab igasugusest empiirilise maailma, keha ja meele köidikutest. Nad väidavad, et kogu kurbuse algpõhjus on vale samastumine keha ja meelega, mis põhjustab kiindumust empiirilisse universumisse.
See vale-identiteet on omakorda pärit teadmatusest (Avidya) tegeliku tõelise olemuse kohta, et Mina või Aatman ei ole keha, meel ega põhjuslik olend, vaid on hoopis Brahman, Too, kes on sündimata, igavesti vaba, õnnis ja on kogu Olemasolu loomus (Sat), Teadvus (Chit) ja igavene õndsus (Anantham).
Seega, esmalt loobumine Atmani (vaimu) valedest samastumistest keha ja meelega või mõistusega ning Atmani (sisemise Mina) ja Brahmani kui Universumi igavese olemuse ehk substraadiga ühtsuse otsene taipamine/arusaamine, on Ātma-Brahma- Aikyam, mida nimetatakse ka “Atma Jnana” (enese äratundmine) või “Atma Sakshatkaram” (enese realisatsioon), ja see kujutab endast sünni ja surma tsüklist vabanemist (mokša).
Sellele küsimusele, kuidas jõuda praktiliselt sellesse ülima Teadmise ja Vabanemise lõpliku seisundisse, esitab Vedanta kolmetasandilise protsessi.
Kuna Mokša pole võimalik ilma „ātma jñana” (vaimu äratundmiseta) ja see pole võimalik ilma Vichara ehk eneseuurimiseta, mis on Mina (Aatmani) eristamine mitte-Mina objektidest, nagu keha, meeled ja mõistus, siis esimene eesmärk, mida otsija peab saavutama, on pädevuste saavutamine, mis võimaldavad Vichara (eneseuurimise) protsessi praktiseerimist ja meisterlikkust.
Neid Vichara praktiseerimise pädevusi nimetatakse „Sadhana Chatushtaya” ja need on neljakordse kvalifikatsiooni kogum, mille hulka kuuluvad: Viveka - eristamine, Vairagya- kiindumatus, Shad-sampatti - kuus täiuslikkust ja Mumukshutva - sihikindel pürgimine vabanemise poole.
Viveka esindab teadmisi nithyami (igavene) ja anithya (ajutine) eristamiseks. Brahman, universumi muutumatu lõpmatu õndsuse olemus on Nithyam ja pidevalt muutuv universum, mis loomise ja lahustumise tsüklile allub, on Anithyam.
Vairagya viitab lahtilaskmisele ja kiindumatusele kõigi empiiriliste objektide ja naudingute vastu, mis tulenevad arusaamast, et maised objektid on vaid hetkelised.
(Õpilane, kes astub Tõe teed, peab seetõttu kõigepealt varustama end Sadhana Chatushtayaga - „nelja päästevahendiga”. Need on eristamine, kiindumatus, täiuslikkuse kuus omadust ja tugev igatsus vabanemise järele - Viveka, Vairagya, Shad -Sampat ja Mumukshutva. Siis saab ta üksi rajal kartmatult edasi marssida. Mitte ükski vaimne areng ei ole võimalik, kui keegi pole varustatud nende nelja kvalifikatsiooniga.
Need neli vahendit on sama vanad kui Vedad ja see maailm ise. Ainult asjatundmatutel inimestel on ebasoovitav komme harjutada keelesõda ja tõstatada tarbetuid küsimusi. Ärge pöörake neile tähelepanu. Teie kohus on püüda süüa ära vili, selle asemel et raisata aega puulehtede loendamisele. Proovige nüüd mõista neid nelja pääsemiseks vajalikku nõuet.)
Shatka Sampatti viitab kuue omaduse rühmale: Shama, Dhama, Uparati, Titiksha, Shraddha ja Samadhana, mis kõik on seotud mõistuse ja meeleorganite juhtimisega.
Shama viitab mõtete ja tunnete kontrollile; Dhama on viie tunnetusvahendi valdamine; Uparati on tunnetusvahendite ja mõistuse äratoomine maistest objektidest; Titiksha on sallivuse, kannatlikkuse kvaliteedid ning viha, kurbuse või kättemaksu puudumise seisund; Shraddha on usalduse ja sisemise veendumuse seisund Guru, Vedade ja Shastrate sõnadesse; Samadhana on sihikindel ühesuunaline kontsentratsioon Brahmani suunas, mis on saavutatud Shama viie omaduse meisterlikkusest jne. Ja lõpuks viitab Mumukshutva põletavale soovile mokša ehk vabanemise järele.
Neid Sadhana Chatushtaya omadusi ei saa arendada seni, kuni inimesel puudub piisav puhtus meeltes ja mõistuses (Chitta-shuddhi) ja ühesuunaline keskendumine (Ekagra-chitta). Neid omakorda on võimalik saavutada dharmaliste tegude (Dharma Anushtana) sooritamisega ja Bhakti või Upasana praktiseerimise kaudu, mis viivad vastavalt sisemise puhastumiseni ja ühesuunalise keskendumiseni. Karma/Dharma Anushtana hõlmab nii rituaalse jumalateenistuse läbiviimist kui ka õigete ülesannete täitmist. Upasana kujutab endast joogake meditatsioonitehnikate praktiseerimist.

Chandi legendi kirjeldamine Vedanta abil

Naaskem nüüd tagasi Chandi legendi juurde, nagu see on kirjas Devi Mahatmyas, ja vaatame, kuidas seda Vedanta abil mõista.
Nagu varem mainitud, tegeleb Prathama Charitra deemonite Madhu Kaitabha tapmisega Mahakali poolt. Madhu Kaitaba nimi on väga märkimisväärne. Madhu tähendab sanskriti keeles “mett”, Keeta “putukat” ja Bha “sarnasust”.
See tähendab, et Madhu Kaitabha viitab "sarnasusele meemesilaste olemusega" .Mesilased on tuntud oma raske töö ja pideva koostöö poolest magusa mee kogumise eesmärgil. See kujutab allegooriliselt üldist inimloomust, kes on pidevalt seotud materiaalse õnne poole pürgimisele.
Enamikul inimestel pole aega ega soovi vaimseid eesmärke taotleda. Nende osalemine religioonis ja palvetes on samuti enamasti meeleliste soovide täitmiseks ja materiaalse õnne saavutamiseks. See pole midagi muud kui omamoodi tamase inerts, mis paneb inimesed keskenduma ainult Arthale ja Kamale, ignoreerides täielikult mokša poole püüdlemist, ilma milleta jääks elu täitmata.
Deemonid Madhu-Kaitabha esindavad seda tamaslikku inertsust, mis ajendab inimesi ajama taga materiaalseid naudinguid kui elu eesmärki ning ignoreerima ja keelduma vaimset elu aspekti. See, et Jumalik Ema tappis need deemonid oma Mahakali kujul, annab meile vihje protsessi kohta, mille abil tamaslikest inertside mõjust saaks üle. Jumalanna Mahakali on Kriya Shakti - tegutsemisjõu - kehastus. Ta on aja ja seega ka kõigi tegude põhjus ja kontrollija. Seega saab õiglaste tegude, st Dharma Anushtana abil äratada Mahakali ja rakendades Kriya Šakti ületada sisemine Madhu-Kaitabha.
Kui küsida, kuidas aitaksid dharmalikud teod ületada kalduvusi anda alla tamaslikele materiaalsetele püüdlustele? Vastus peitub selles, et õiglaste tegude ja kohustuste täitmine elus koos kohusetunde ja vastutustundega aitab ületada inertsi ja puhastada meelt. See omakorda ajendab püüdlema kõrgemate ja vaimsemate eesmärkide poole.
Impulssi kõrgemate vaimsete eesmärkide saavutamiseks nimetatakse Mumukshutvaks, see on üks Sadhana Chatushtaya seas. Selle impulsi tugevus sõltub Dharma Anushtana teostamise ulatusest. Isegi kui Mumukshutva impulss on nõrk, loob see siiski aluse edasiseks vaimseks arenguks, mis muidu toimuks väga pika aja jooksul.
Seega on see Mumukshutva impulss, mis on loodud Dharma Anushtana poolt, ja kasutades Kriya Shaktit, vastumürk tamaslikele materiaalsetele püüdlustele järeleandmistele, ja seda esindab allegooriliselt Madhu Kaitabha tapmine Mahakali poolt. Seega moodustab Prathama Chatritra vedaliku tee esimese astme Moksha poole. Ja täielikku Mahakali teenimist Navaratri esimesel kolmel õhtul saab teostada alles siis, kui seda saadab aastaringselt Dharma-Anushtana tegutsemine.
Madhyama Charitra kirjeldab jumalanna Mahalakshmi poolt Mahishasura tapmist. See lugu on allegooriline viide vedantaliku tee teisest astmest: Upasana. Mahisha tähendab sanskriti keeles "pühvlit", mis sümboliseerib nüridust, tuimust, igavust ja ego.
Niisiis on Mahishasura tuimuse, juhmuse, uhkuse, ego ning sellega seotud Tamaslike ja Rajaslike jõudude kehastus iga inimese sees. Mahalakshmi, kes on Iccha-Shakti kehastus - tahtejõud, taotluse vägi, on vahend tuhmuse ja uhkuse deemoni tapmiseks. Praktilises plaanis viitab lugu Upasana keskendumise ja meditatsiooni vajalikkusele vaimse tuimuse ja uhkuse ületamiseks.
Dharma Anushtana abiga on võimalik arendada Mumukshutvat, kuid enamikul juhtudel on see vaimne impulss juhmuse ja ignoratsuse tõttu veel nõrk.
Kui meel ei muutu tugevaks ja tahtejõudu ei kasutata, on Mumukshutva impulsi tugevdamine väga raske. Seda teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et inimesed on oma nime, kuulsuse, rikkuse jms üle liiga uhked, mis takistavad neid materiaalsetest naudingutest lahti ühendamast ja vaimse eesmärgi kallal tööd tegema.
Ainus viis selle parandamiseks, nagu ütleb vedantalik traditsioon, on jooga ja dhyana praktiseerimine. Kui jooga Yama ja Niyama vastavad Dharma Anushtanale, siis Pranayama, Pratyahara, Dhyana ja Dharana mediteerimisele ja meele kontrollile.
Kui inimene hakkab praktiseerima Upasanat - so meditatsiooni jumala vormidel, siis hakkab ta suurendama tegelikku tahtejõudu ja ühesuunalist keskendumist (Ekagra-chitta). See omakorda aitab vaimsest tuimusest ja juhmusest üle saada.
Kuna Upasana hõlmab endas jumala juures varjupaiga võtmist, loobudes oma egost ja uhkusest, aitab see ka neist üle saada. Teisisõnu, Upasana viib mõistuse ja meeleorganite kontrolli saavutamiseni ning arendab Shatka Sampatti omadusi: Sama, Dama, Uparati, Shraddha ja Samadhana.
Niisiis, Madhyama Charitra moodustab Vedanta tee teise astme ja esindab allegooriliselt selliste omaduste ületamist nagu tuimus ja uhkus, ning arendades Upasana poolt Shatka sampatti omadusi, mis hõlmavadb Iccha-Shakti äratamist ja rakendamist.
Seega muutub Mahalakshmi kummardamine Navaratri neljandal, viiendal ja kuuendal ööl rahuldustpakkuvaks alles siis, kui olete saanud ülejäänud aasta jooksul Upasanat oma võimaluste piires praktiseerinud.
Nüüd, tulles Uttara Charitrasse, vastab see Vedanta tee kolmandale astmele: Vichara, aga ka Sadhana Chatushtaya olulistele tõekspidamistele, mis aitavad Vicharat rakendada. Mahasarasvati on Jnana-Shakti kehastus ja just tema eemaldab meie kahtlused ja annab edasimineku Atma-Jnana - Mina-teadmisele. Seega on tema kummardamine paratamatu neile, kes ihaldavad Atma-Jnana ja Mokshat. Uttara Charitras tapab ta vastavalt Dhumralochana, Chanda, Munda, Raktabeeja, Nishumba ja Shumba. Asurate tapmise järjekord on samuti oluline.
Dhumralochana tähendab "tema, kes on suitsuste silmadega", ehk "eksituses/kõlvatu/segaduses olev olend". See on viide sünni ja surma tsükliga seotud inimeste maailma tajumisele.
Tõelise reaalsuse kohta teadmatuses (Avidya) olevad inimesed peavad maailma ja maiseid objekte püsivateks ning otsivad pidevalt mõtlematult materiaalseid naudinguid. Teisest küljest nad ignoreerivad, jätavad kõrvale või lükkavad täielikult tagasi Brahmani kui ülima Mina, mis on igavene ja lõpmatu ning ainus püsiv reaalsus.
Seega on siin segane arusaam, et maailm on tõeline ja püsiv, samas kui Brahman on olematu. Seda Avidyast tingitud segast arusaama esindab Dhumralochana. Ja seda saab parandada õige arusaamaga, et maailm on püsimatu ja seega ebareaalne ning Brahman üksi on püsiv ja seega tõeline.
See õige arusaam, mida nimetatakse “Vivekamiks” või õige eristamine püsiva ja püsitu vahel, tuleneb Jnana Shakti - arusaamise-taipamise energia kasutamisest selliste tegevuste kaudu nagu Šastrate uurimine, nende üle mediteerimine jne.
Chanda ja Munda esindavad “Krodhat” või “viha ja kättemaksu” emotsioone. Munda tähendab sõna otseses mõttes seda, kes lõikab teiste pead maha!
Kuni ollakse seotud maiste objektidega, jäädakse ebakindlaks ja rahulolematuks, mille tulemuseks on siis pettumus, viha ja intensiivne kättemaksu tunne. Sellise Krodha ainus vastumürk on "Titiksha" ehk kannatlikkuse ja taluvuse kvaliteedi arendamine. See saabub alles siis, kui tunnistatakse maiste objektide tagaajamise mõttetust, kuna need on püsimatud. Nii tekitab tugev Vivekam tugeva Titisha, mis omakorda tapab viha ja kättemaksu deemonid.
Raktabeeja on järgmine Maha Sarasvati poolt tapetud Asura-deemon. Raktabeeja tähendab sõna -sõnalt “vere seemneid”. Kuid Rakta tähendab ka "teda, kellel on iha" ja seega on Asura "soovi seemnete" personifikatsioon.
Iha, nagu Raktabeeja, on raske tappa. Kui üks soov täidetakse, kerkib mõttesse kohe kümme teist. Seega, olenemata sellest, kui palju soove täidetakse, jäävad inimesed alati rahulolematuks ja täitumatuks. Ainus lahendus on “kiretus” ehk Vairagyam, mis tekib taas ainult Jnana Shakti ja Vivekami kaudu.
Jumalanna Chandi, olles seega Kriya, Iccha ja Jnana Shakti abil hävitanud erinevaid sisemisi deemoneid alates Madhu Kaitabast kuni Rakta Beejani ja hõlbustades seeläbi Sadhana Chatushtaya nõutavate pädevuste arendamist, jätkab nüüd vaimse otsija edasist viimist viimasest Vedanta tee sõlmest: Vicharast läbi.
Shumba ja Nishumba esindavad vastavalt “Aham-kara” ja “Mama-Kara’- "mina"- ja "minu-oma" tunnet.
Nende nimi tähendab sõna otseses mõttes "tapmine" ja viitab sellele, kuidas inimesed oma "mina" ja "minu oma"- valede samastumiste tõttu keha ja maailmaga - unustavad oma tõelise olemuse (Atman) ja teatud mõttes "tapavad" oma Atmani sellise teadmatuse ja tõrjumise kaudu.
See idee on tugevalt väljendatud ka Isha Upanishadis, mis ütleb, et Mina tapjad lähevad deemonlikku maailma. "Ni" "Nishumba" -s tugevdab Shumba kvaliteeti, st tapmist, täpselt nagu "minu-oma" tunne tugevdab "mina-olemise" tunnet ja pärsib veelgi Mina tegelikku olemust.
Ainus viis nende "mina" ja "minu oma" deemonite ületamiseks on Vichara ehk eneseuurimise protsess, mis esmalt eraldab tegeliku Mina mitte-Mina olemustest ja paneb siis tegeliku Mina alistama mitte-Mina olemid, seega selle tulemusel särab üksi tõeline Mina oma tegelikus olekus ilma takistusteta. See Mina sära oma tegelikus olekus ongi mokša.
Mitte-Mina olemite alistamine Mina poolt, teadmatuse hävitamise kaudu, on Atma-Jnana. Seega moodustab Uttara Charitra Vedantaliku tee viimase astme, kus Jnana Shaktiga töötavat Vicharat kasutades hävitatakse "mina" ja "minu-oma" deemonid ning saavutatakse eneseteostus ja vabanemine sünni ja surma tsüklist.
Seega peab Mahasarasvati teenimisega Navaratri festivali viimase kolme päeva jooksul kaasnema ka pühendunud Shastrate uurimise ja Vichara protsesside järgimine aastaringselt.

Järeldus

Navaratri festival on mitmes mõttes Vedanta tee praktiline väljendus. Chandi legend pakub sügavat ülevaadet Vedalikku teekonda mokša suunas, nii teoreetilisest kui ka praktilisest aspektist.
Seega esitab Devi Mahatmya „ülevaate sellest, mida Mahakali, Mahalakshmi ja Mahasaraswati teevad, et Prakṛti muutuks Tamasest Rajaseks, Rajasest Sattvaks ja Sattvast kõrgeimaks Vijayaks, mis on absoluudi saavutamine. "
Seega, jumalanna Chandi pole keegi muu kui Upanišaadide Brahman, kes oma kolmikvormide kaudu, mida esindavad Kriya Shakti, Iccha Shakti ja Jnana Shakti, võimaldab Dharma, Upasana ja Vichara teostamist, viies inimese ülima eesmärgini: Mokšani.