Hayagrīva (sanskriti: हयग्रीव, sõna-sõnalt ‚hobuse-kaelaga‘) on hindu jumalus, Viṣṇu hobuse peaga avatāra. Selle inkarnatsiooni eesmärk oli tappa samanimeline dānava (Kaśyapa ja Danu järeltulija) ehk deemon Hayagrīva, kellel oli hobuse pea ja inimese keha.
Hayagriva on jumal Viṣṇu avatāra. Teda austatakse teadmiste ja tarkuse jumalana, kellel on inimese keha ja hobuse pea, säravvalge keha, valged rõivad ja kes istub valgel lootoseõiel. Sümboolselt kujutab lugu jumaluse juhitud puhta teadmise võitu kirglikkuse ja pimeduse deemonlike jõudude üle.
Vedanta Deśika dhyāna-śloka (meditatiivne värss) Hayagrīva kohta iseloomustab selle jumaluse kujutamist hindu ikonograafias: Tal on neli kätt, millest üks annab teadmisi, teine hoiab tarkuse raamatuid ja kaks ülejäänud hoiavad merikarpi ja ketast. Tema ilu on nagu värskelt lõigatud kristall, särav ja õnnelik, mis ei kao kunagi. Olgu see Jumal, kes meid oma armastuse ja halastuse kiirtega üle valab, igavesti minu südames!
Mitmetes teistes allikates on ta valge hobune, kes igal hommikul päikese taevasse tõmbab. Teistes, nagu näiteks suures Taraka-lahingut kirjeldavas eeposes, kus pooljumalad langevad Dānavate [deemonite] rünnaku ohvriks, ilmub Viṣṇu neile appi suure ja metsiku sõdalasena nimega Hayagrīva. Seal on öeldud: „Hayagrīva ilmub oma sõjavankris, mida veavad 1000 võimsat hobust, purustades jumalate vaenlased enda all!” Mahabharatas on veel palju teisi viiteid Hayagrīvale.
Hindu kontekstis on Hayagriva peaaegu alati kujutatud istuvana, enamasti õnnistamas palvetajat oma parema käega või õpetavas vyākhyā mudrā poosis. Paremas käes hoiab ta tavaliselt akṣa-mālā (palvehelmed) – see viitab tema meditatiivsele teadmisele. Vasakus käes hoiab ta raamatut, mis viitab tema rollile õpetajana. Tema nägu on alati selge ja rahulik.
Erinevalt oma budistlikust vastandist ei ole hinduistlikes kujutistes sellest jumalusest mingit hirmuäratavat külge.
Legendi järgi varastasid loomise ajal kaks deemonit Madhu ja Kaitabha Vedad Brahmalt ning Viṣṇu võttis Hayagrīva kuju, et need tagasi saada.
Pärast kahe asura hävitamist ja Vedade Brahmale tagastamist hajutas Kõrgeim Olend Brahma leina. Hari ja Vedade abiga lõi Brahma kõik maailmad koos liikuvate ja liikumatute olenditega. Pärast seda andis Hari esiisale loomise kohta kõrgeima taseme tarkuse ja kadus kohe, et minna tagasi sinna, kust ta oli tulnud. Nii tappis Narāyana, võttes hobuse peaga kuju, kaks Danavat Madhu ja Kaitabha (ja kadus Brahma silmist).
Deemon Hayagrīva oli Kaśyapa ja Danu poeg. Ta sai Dānavate esimeseks valitsejaks. Hindu tekstides on öeldud, et kui Viṣṇu oli loonud Vedad ja andnud need Brahmale, otsustas Śiva hävitada kogu inimkonna, välja arvatud Manu ja tema naine, kuna ülejäänud inimkond oli liiga korrumpeerunud, et Vedasid omandada. Kui Hayagarīva sai teada, et inimesed saavad Dānavast suuremaks, asus ta takistama inimestel Vedasid omandamast. Hayagrīva külastas Satyalokat, kui Brahma oli ära, ja muutus hobuseks, et saada Vedad (kes olid nelja lapse kujul) tähelepanu. Ta küsis neilt, miks Brahma on nad oma valda toonud, selle asemel et inimestele anda. Pärast nende jutu kuulamist naeris Hayagrīva ja valetas neile Brahma kavatsuste kohta, öeldes, et jumalus soovib neid endale jätta. Seejärel vangistas deemon Vedad. Varsti võttis Viṣṇu Matsya avatari kuju ja õpetas Manule, kuidas ta peaks ellu jääma eelseisvas üleujutuses, mille Śiva peagi saatis, et hävitada kogu kurjus. Seejärel tappis Viṣṇu Matsya kujul Hayagriva ja vabastas Vedad, et pärast üleujutuse möödumist need Manule pärandada.
Öeldakse, et Viṣṇu tuleb lahingust võitjana uhkelt, müstilisel ja hirmuärataval Hayagriva kujul:
Vedad [mantrad] moodustasid tema kuju, tema keha oli ehitatud kõigist suurtest pooljumalatest; tema pea keskel oli Śiva, tema südames oli Brahmā; päikesekiired (Marichi) olid tema lakk, päike ja kuu olid tema silmad; Vasud ja Sadhyad olid tema jalad, kõik tema luud olid pooljumalad. Agni [tulejumal] oli tema keel, jumalanna Satya tema kõne, tema põlved moodustasid marutid ja Varuna. Olles võtnud selle kuju, mis oli pooljumalatele hämmastav vaatepilt, võitis ta asura ja paiskas ta maha, silmad vihast punased.
• Teadmised peavad olema vabad, kuid samas ka kaitstud moonutamise eest
Hayagrīva röövimine kajastab igasugust võitlust teadmiste kontrolli üle. Lugu hoiatab, et teadmiste varjamine või moonutamine hirmu või kadeduse tõttu toob kaasa ainult suurema lagunemise.
• Analüütiline mõtlemine ei tohi „toast välja astuda”.
Brahmā lühike eemalolek on hetk, mil kriitiline mõtlemine või moraalne järelevalve lakkab. Olgu see riigivalitsemises, teaduses või isiklikus elus, tühimik täidetakse kiiresti manipuleerimisoskusega jõudude poolt.
• Igal üleujutusel on oma Matsya.
Katastroofid – globaalsed pandeemiad, kliimamuutused, isiklik läbipõlemine – käivitavad ka evolutsioonilise loovuse. „Kala” on kohanemisvõime, intuitsioon ja sisemine juhendamine, mis aitab meil keerulistel aegadel tormis pinnal püsida, mitte vooluga minema kanda.
• Kadedus inimese potentsiaali suhtes peegeldab sisemist enesehävitust.
Hayagrīva kardab, et inimesed varjutavad Dānavad, seega halvab ta nad ennetavalt. Meie sees on „deemon” enesekindlusetus või harjumus, mis saboteerib iga areneva, terviklikuma versiooni meist.
• Uuenemine nõuab nii hävitamist kui ka säilitamist.
Śiva üleujutus puhastab maa; Vishnu Matsya kaitseb olulist. Praktikas vajab mürgise töökoha, aegunud õppekava või kahjuliku isikliku mustri muutmine sageli kaheastmelist lähenemist: kindlat lahkumist vanast ja teadlikku valikut, mida tulevikuks säilitada.
on Hayagrīva rohkem kui müütiline jumalus — ta on puhta jñāna (tarkuse) ja püha heli (śabda) vibratsioonijõu manifestatsioon. Tema roll on Jumala Viṣṇu avatāra, kes on tuntud Vedade taastamise eest teadmatuse jõududest (sümboliseerivad deemonid Madhu ja Kaiṭabha).
Vormi tähendus:
Hobuse pea (haya = hobune, grīva = kael) sümboliseerib prāṇa shakti (elujõudu) ja meele vilgasust, kus helivool (nāda) vibreerib alati ülemistes tšakrates.
Ta on peenete teadmiste kaitsja, mantrate, yantrate ja salajaste veda teadmiste meister. Srividyā, Śaiva Tantra ja Nātha Sampradāya austavad teda sügavalt kui jõudu, mis kaitseb vaimseid teadmisi väärkasutamise ja kadumise eest.
Hobuse hirnumine sümboliseerib algset nādat, sügavas meditatsioonis kuuldavat löömata kosmilist heli. Kogenud joogid seostavad Hayagrīvat mantra japa või khecarī mudrā seisundis kõrgematest tšakratest kuuldava resonantsiga. Hayagrīva puhastab tamas'e (teadmatuse) udu, mis takistab otsijal peenete tõdede mõistmist.
Hayagrīva pühendunud järgijate seas on populaarne värss, mis pärineb algselt Pañcarātra Āgamast, kuid on nüüd levinud 13. sajandi luuletaja-filosoofi Vedanta Deśika Hayagrīva Stotramile eessõnana:
jñānānandamayaṃ devaṃ nirmalasphaṭikākṛtiṃ
ādhāraṃ sarvavidyānāṃ hayagrīvaṃ upāsmahe
„Me mediteerime ja kummardame Hayagrīvat, jumalikku olendit, kelle olemus on teadmine ja õndsus, kelle kuju on kristallselge ja läbipaistev ning kes on kõigi teadusharude alustala.”
Mantra lahtiseletamine
