Vedad on igavese tarkuse tuletorn, mis näitab inimestele teed lunastusele ja innustab neid jõudma ülima teostumuseni.
Avaldumatu, absoluutse ja igavese Olemise kõikjalolek, Tolle seisund Tollena isegi loodu avaldunud mitmekesisuses ja igale inimesele avatud võimalus teostada Olemine iseendana - need on Vedade ammendamatu mõttetarkuse suured tõed.
Vedad avavad elu muutumatu ühtsuse, mis on aluseks loodu silmanähtavale mitmekesisusele. Tõelisus on ühteaegu avaldunud ja avaldumatu ning ei ole midagi muud kui ainult Too. Tõde peitub väljendis "Mina olen Too, sina oled Too ja kõik see on Too". See on Vedade õpetuse, mida rishid ülistavad "kuulamist, mõtisklemist ja teostamist vääriva" õpetusena, põhiolemus.
Vedatarkuse tõde on olemuslikult ajast sõltumatu ning ei saa seepärast kunagi kaduda. Kui aga inimeste nägemus muutub ühekülgsemaks ja nad satuvad ilmingulise maailma siduva mõju alla, välistades Tõelisuse absoluutse faasi olemasolu ning jäädes oleluse alatasa muutuvate faaside kütkeisse, kaotab nende elu püsivuse ja nad hakkavad kannatama. Kannatuse suurenedes astub tegevusse looduse kõikvõimas jõud, et muuta inimeste arusaamu ja suunata nad tagasi eluteele, mis järgib nende olemasolu kõrget eesmärki. Maailma pikas ajaloos on olnud palju ajavahemikke, mil täiuslik eluviis unustati, kuid hiljem anti see inimestele uuesti tagasi.
Pildi allikas: Pixabay
Valgustatud maailmanägemisega tark ja suurim vanaaja ajaloolane Veda Vyasa on täheldanud ebaõigluse suurenemist ligikaudu viis tuhat aastat tagasi valitsenud suguvõsades. Siis tuli Püha Krishna, et meenutada inimestele elu tõelisi väärtusi. Ta taastas elu vahetu seose transtsendentse Olemisega, mis võib ainsana muuta täiuslikuks elu kõik küljed. Ta seletas absoluutset Olemist elu põhilise Tõelisusena ja kinnitas, et Too on aluseks kogu mõtlemisele, mis on omakorda aluseks kogu tegutsemisele. See Olemise, mõtlemise ja tegutsemise mõttetarkus on tervikliku elu tõeline mõttetarkus. See aitab tegutsejal olla oma ettevõtmistes edukas ja vabastab ta tegutsemise kütkeist, tuues teostumuse kõikidel tasanditel. Niisugune on igavese Tõe õpetus, mille Püha Krishna annab Bhagavadgitas Arjunale.
Aja jooksul see õpetus unustati, mistõttu kaks tuhat aastat hiljem oli isegi idee Olemisest absoluutse Tõelisusena, kogu loodu algallika ja põhialusena varjutatud eksiarvamustega, mis ülistasid vaid elu suhtelisi väärtusi. Püha Krishna ütleb, et tarkuse sellise kaotsimineku põhjuseks on "pika aja möödumine".
Kui Püha Krishna taastatud tervikliku elu mõttetarkus unustati uuesti, siis hakati arvama, et kõik, mida elu võib pakkuda, asub oleluse silmanähtavatel tasanditel ning seepärast näib olevat kasutu otsida midagi, mis võiks peituda välistest näivustest sügavamal. See pealiskaudne maailmavaade muutus ühiskonnas valdavaks, tõelisust ei mõistetud enam, unustati õige arusaamine väärtustest ja elust kadus püsivus. Valitsesid pinged, segadus, ebausk, ebaõnn ja hirm.
Püha Buddha tuli seda olukorda muutma. Leides, et enam ei tegutseta õigesti, tõi Ta endaga õige tegutsemise sõnumi. Kõneldes Oma, Olemises ehk igaveses vabaduses (nirvanas) kinnistunud teadvusetasandilt, õpetas Püha Buddha vabaduses tegutsemise mõttetarkust. Ta soovitas mediteerida, et puhastada mõtlemine vahetu kokkupuutumise kaudu Olemisega ja viia ühiskond õige tegutsemise seisundisse. Püha Buddha sõnum oli täielik, sest Ta ühendas oma taassünni juhtmõttes Olemise, mõtlemise ja tegutsemise. Kuna aga tema järgijad ei suutnud viia erinevaid elualasid Transtsendentse Meditatsiooni abil süsteemselt kooskõlla, muutus arusaamine Olemisest voorusliku elu alusena ähmaseks. Ei ole õige öelda, et Püha Buddha õpetust moonutati, see pöörati lausa pea peale. Tagajärg aeti segi põhjusega. Õiget tegutsemist hakati pidama nirvana omandamise vahendiks, aga tegelikult on õige tegutsemine selle vaba teadvuseseisundi tulemus.
Kahjuks on alati nii, et iga õpetaja annab sõnumi edasi oma teadvusetasandilt, aga tema järgijad suudavad selle vastu võtta ainult nende oma arusaamise tasandil. Nii laieneb aja jooksul lõhe õpetuse ja selle mõistmise vahel.
Kui õige tegutsemise õpetuses ei rõhutata Olemise teostamise esmavajalikkust, siis on see õpetus nagu ebakindlale alusele rajatud müür. Selline müür kõigub tuule käes ja kukub peagi kokku. Igasugune seos Püha Buddha tõelise õpetuse ja Tema järgijate igapäevase elu vahel kadus kolme- või neljasaja aastaga. Inimesed kaotasid uuesti arusaamise tervikliku elu põhimõttest. Unustanud Olemise elus teostamise esmavajalikkuse, hakksid ühiskonnas taas valitsema pealiskaudsed eluväärtused.
Loodus ei luba, et inimkond kaotaks arusaamise Tõelisusest väga pikaks ajaks. Koos taassünni lainega tuli Shankara, et anda elule tagasi kindel toetuspind ja uuendada inimlikku arusaamist. Shankara taastas Absoluudi tarkuse ja kinnistas Tolle inimeste igapäevases elus, tugevdades mõtlemist ja tegutsemist Olemise jõuga. Ta tõi kaasa sõnumi, et teostumiseks tuleb teostada transtsendentne Olemine vahetult Enda-teadvuse seisundis, millest saab alguse kõik hea elus.
Shankara rõhuasetus Enese teostamisele tuleneb tervikliku elu igavesest mõttetarkusest, millest Bhagavadgitas rääkis Püha Krishna, paludes Arjunal kõigepealt olla "ilma kolme gunata" ja siis tegutseda Olemises kinnistununa. Shankara sõnumi olemus seisneb selles, et kõik inimesed peaksid alati elama absoluutse Olemise õndsusteadvuses, peaksid mõeldes, kõneldes ja tegutsedes elama teostumuse seisundis Jumalateadvuses. Selline on ka Püha Krishna ja kogu Vedade mõttetarkuse olemus.
Suurim õnnistus, mille Shankara õpetus on maailmale kinkinud, on valgustatuse seisundis leitava intellektuaalse ja emotsionaalse arengu täiuse põhimõte. Selle aluseks on transtsendentne puhas teadvus, milles süda on nii puhas, et suudab kõikehõlmava armastuse ja Jumalale andumuse lainetes voolata ja tulvata; meel on samal ajal sedavõrd peenenenud, et suudab nautida teadvelolekut jumaliku olemuse ja tegutsemise eraldatusest.
Shankara meele ja südame spontaansed väljendused selles vabanemise ja teostumuse seisundis on olnud innustuse allikaks nii nendele, kes elavad südame järgi kui ka nendele, kes elavad mõistuse järgi. Tema teadvus oli näide inimese arengu kõrgeimast seisundist. Tema süda väljendas ülimat transtsendentset andumust Jumalale (para bhakti), aga tema meel jäi samal ajal teadlikuks Enda ja tegutsemise eraldatusest (gyana). See panigi Shankara kõne voolama andumuse joovastuses, andes sellele ka teadmise selge väljenduslikkuse ning kuiva ja asjaliku tõdemuse, et maailm ja jumalik loomus on eri asjad. Need on täielikus teostumuses elu kaks tahku.
Shankara taaselustas tervikliku elu tarkuse ja võitis sellele oma elupäevil üldise poolehoiu. Ta asutas ka India erinevates nurkades neli tarkusekeskust, et hoida oma õpetus puhtana ja tagada selle edasiandmine kogu terviklikkuses kõikidele järeltulevatele põlvkondadele. Paljude sajandite jooksul elas tema õpetus edasi nendes järgijates, kes elasid täiuslikku elu, olles ühendanud teadmise ja andumuse (gyana ja bhakti). Kuid, vaatamata kogu ettenägelikkusele ning püüdlustele sai Shankara sõnumile aja jooksul vältimatult osaks seesama ebaõnn, mis tabas ka kõikide teiste suurte õpetajate sõnumeid.
Kui majaelanikud ei tea midagi maja alusmüüridest, siis ainult seetõttu, et alusmüürid asetsevad maa all ning ei ole nähtavad. Ei ole üllatav, et Olemine unustati, sest Tolle asukoht on elu transtsendentses väljas.
Valgustatud inimeste kirjeldatud Tõelisuses olemise seisund ei saa olla teerada otsijale, nii nagu sihtkoha kirjeldus ei saa asendada selleni viivat teed. Kui teadmine, et valgustatuse seisund tuleneb Olemisest muutus ähmaseks, hakati Shankara avaldusi eesmärgi olemuse kohta pidama ekslikult teeks teostumusele.
Seda eksiarvamust suurendas ka Shankara kaunis ilukõne. Tema jäägitu loobumuse ja Jumalaga üksolemise seisundis tehtud sügava andumuse avaldused ning jumalikust loomusest teadlikolemise seisundis esitatud intellektuaalsed selgitused olid niivõrd täielikud ja terviklikud, et näisid teadvuse tavaliselt tasandilt nähtuna esindavat kahte iseseisvat teed valgustatusele - teadmise teed ja andumuse teed.
On kahetsusväärne ja traagiline, et teadmine peab paratamatult sattuma teadmatuse kätesse. Seda ei saa vältida, sest õpetus antakse edasi teadvuse ühelt tasandilt ja võetakse vastu täiesti teisel tasandil. Teadmine Ühtsusest puruneb aja jooksul paratamatult teadmatuse kõvadel kaljudel. Ajalugu on seda ikka ja jälle tõestanud. Shankara õpetus ei saanud olla sellele reeglile erandiks.
Kujutlus kahest teest muutus Shankara õpetuse järgijate hooletuse tõttu valdavaks. Kuna nad elasid üksiklase elu, kaldusid nad loomulikult mõtisklema Jumalikkuse ja maailma eraldatusest. Selline olukord püsis palju põlvkondi, mistõttu teadmine hakkas Shankara õpetuses nihkuma esiplaanile ja andumus kaotas järk-järgult tähtsuse. Õpetus muutus ühekülgseks ning, jäädes esialgse terviklikkuseta, kaotas aja jooksul oma kõikehaarava veetluse. Seda hakati pidama mayavadaks ehk näivuse filosoofiaks, mis peab maailma vaid pettekujutelmaks ning rõhutab erakliku eluviisi tähtsust.
Kuna Olemise idee ähmastus vähehaaval, siis hakkasid andumuse ja teadmise teed üha enam lahknema, kuni lõpuks seos nende vahel kadus. Südame ja meele täieliku väljaarendamise alusmõte ühe kindla toimingu (Transtsendentne Meditatsioon) kaudu unustati. Unustati, et teostumus on loomult terviklik. Unustati elu teostumuse tõeline tarkus, mis seisneb südame ja meele üheaegses arendamises. Kujutlus, et andumus ja teadmine on vältimatult eraldi, oli suurim löök Shankara õpetusele.
Kuu puudumisel asendavad seda tähed, andes valgust nii palju kui suudavad. Kui kadus Shankara ülev kujutlus transtsendentsest andumusest, siis hoidsid andumust Ramanuja, Madhva ja teised õpetajad, kuigi nendel ei olnud Olemisest õiget ettekujutust. Inimesed järgisid nende õpetusi ja nii kerkis esile palju andumuslikke sekte, kõik tunnete tasandil ja muretus lootuses, et "ühel päeval kuuldakse meie palvet, ühel päeval tuleb Tema ja kutsub meid Enda juurde". See lohutab küll südant, kuid selline andumus jääb vaid kujuteldavale tundmuste tasandile! See on väga, väga kaugel andunu tõelisest ühendusest oma Jumalaga. Vaid teadvelolek Olemise seisundis muudab tõeliseks igasuguse andumuse.
Kõik need sektid peavad transtsendentset andumust andunu saavutuste lõplikuks ja viimaseks astmeks. Kuid Shankara andumuse põhimõte lähtub algusest peale transtsendentsest teadvusest. Shankara esimene aste on nendele andumuslikele sektidele viimane aste, mis nende arusaamise kohaselt jääb tavalisele inimesele kättesaamatuks.
Kui Shankara tarkuse hoidjad olid kaotanud ettekujutuse sellest, et andumus peab algama transtsendentsest teadvusest, sulgus ligipääs andumusele. Jumala otsijad jäid ekslema tühjusesse ja Jumala armastajad kurtma Tema järele, suutmata Teda leida.
Andumus jäi seega vaid mõtlemise ja tundehoiaku (meeleolu loomise) tasandile. Transtsendentse teadvuse teostamise vahetu võimaluse kadumisega kadus ka teadmine. Elu Ühtsust ei ole võimalik mõista, kuni otsene kogemus ei ole inimesele põhjalikult näidanud, et tema sisemine jumalik loomus ja tegutsemine maailmas on eri asjad. Inimene elab teadmatuses ja kütketes, kuni ta ei ole omandanud Transtsendentse Meditatsiooni kaudu Olemise teadvust. Kuna ta ei ole end veel Jumalikkuse ja maailma lahusolemise kogemusele avanud, ei ole mõttel Ühtsusest tema jaoks praktilist tähendust. Tal ei ole midagi ühendada.
Transtsendentse teadvuse viljakal pinnasel teostuvad nii teadmine kui andumus. Kuna see põhimõte unustati ja transtsendentse teadvuse arendamise tehnika läks kaduma, on väga paljud põlvkonnad lahkunud siit ilmast, nägemata Jumala valgust ning jõudmata teostumuseni. Selline olukord on kestnud juba üle tuhande aasta. Väärarusaam on muutunud pärandiks, mida tuntakse kahjuks Shankara pärandina. Seda suurt kahju inimelule saab vaevalt korvata, aga ajalugu on asjad nii seadnud. Aega tagasi võtta ei saa. Ei ole mõtet juba toimunut kahetseda.
Oma ülevaates Tõe tõusudest ja langustest ei tohi me unustada seda suurt mõju, mida Shankara avaldas india elulaadile. Shankara esitas oma õpetuse niivõrd täiuslikult, et see muutus vedatarkuse tuumaks ja sai india kultuuris keskse koha. Sellest õpetusest sai india elulaadi niivõrd lahutamatu osa, et kui õpetus kaotas aja jooksul oma kõikehõlmavuse ja seda hakati pidama vaid üksiklase eluviisiks, siis hakati ka kogu india kultuuris nägema loobumusel ja eraldatusel põhineva üksiklase eluviisi väärtustamist.
Kui seda eraldatusel põhinevat maailmavaadet hakati pidama vedatarkuse aluseks, siis kaotati elu terviklikkus ja teostumus. See vääritimõistmine on valitsenud india kultuuris sajandeid ja on pööranud elu põhimõtte pea peale. Elu rajaneb eraldatusele! See arusaam moonutab india filosoofiat täielikult. See on hävitanud tee teostumusele ja juhtinud Tõe otsijaid lakkamatult eksiteele. Tegelikult on see võtnud nendelt võimaluse jõuda kunagi eesmärgile.
Kaotati mitte ainult tee valgustatusele, vaid kogu elamise kunst kadus teadmatuse pilvedesse, mis varjutasid lõpuks elu täielikult. Isegi religioon ei suutnud enam näha omaenese olemust. Selle asemel, et otseselt aidata inimestel omandada Jumalateadvus ja tegutseda Jumalateadvuses õigesti, hakkasid religioossed jutlustajad õpetama, et õige tegutsemine on omaette tee puhastumisele ja sealtkaudu Jumalateadvusesse.
Olemise kaotamisega hakati põhjust ja tagajärge kõikjal teineteisega segi ajama. See ebaselgus haaras isegi yogafilosoofia kõige praktilisema osa. Karma Yoga (Ühenduse saavutamine tegutsedes) aluseks hakati pidama karmat (tegu), aga tegelikult on selleks Yoga, Ühendus ehk transtsendentne teadvus. Yogafilosoofia rajajat Patanjalit ennast mõisteti valesti ning tema kaheksaastmelise tee astmete järjestus pöörati pahupidi. Arvati, et Yoga algab yama'st, niyama'st jne. (ilmalikud voorused), aga tegelikult algab see samadhi'st. Samadhini ei ole võimalik jõuda yama, niyama jne. kaudu. Voorused omandatakse vaid samadhi korduva kogemisega. Sellega, et tagajärge peeti ekslikult põhjuseks, moonutati elu ülevat mõttetarkust ja tõkestati ligipääs samadhile.
Yogast õige arusaamise kadumisega kaotasid oma jõu ka india filosoofia ülejäänud viis klassikalist süsteemi. Need jäid teadmise teoreetilisele tasandile, sest teadmine jõuab praktilisse ellu ainuüksi Yoga kaudu.
Seega näeme, et kogu religiooni ja filosoofiat hakati palju sajandeid tagasi mõistma ja tõlgendama valesti. See on sulgenud tee südame ja meele kõige täielikumale väljaarendamisele, mille Shankara nii õigesti ja täpselt taaselustas.
Bhagavadgita ja teiste india pühakirjade tõlgendused on nüüd sedavõrd haaratud loobumuse ideest, et praktilised inimesed umbusaldavad neid kõikjal maailmas. Paljud lääne ülikoolid suhtuvad seetõttu india filosoofia õpetamisse ebalevalt. Vastutus Tõe sellise kaotsimineku eest terves maailmas lasub Shankara õpetuse tõlgendajatel. Kaotanud tema tarkuse põhiolemuse, ei ole nad suutnud hoida maailma langemast veelgi sügavamale teadmatusse ja kannatustesse.
Kaasaeg on olnud selles suhtes õnnelikum. Meil on elav näide inimesest, keda kõikehaarav vedatarkus on tõeliselt innustanud ja teinud ta suuteliseks taaselustama tervikliku elu mõttetarkuse kogu selle tões ja täiuses. Tema Jumalikkus Swami Brahmananda Saraswati, Bhagavadgita käesoleva kommentaari innustaja ja teednäitav valgus, oli põhja-Shankaracharya tooli ehe; särades jumalikus kiirguses, kehastas ta endas Shankara pea ja südame. Ta esitas Tõe kogu selle kõikehõlmavuses. Tema südame piiritust armastusest sündinud rahulikud ja vaiksed sõnad tungisid kõikide südamesse, kes juhtusid teda kuulama, ning valgustasid nende meelt. Tema sõnum oli südame ja meele täiuse sõnum. Teda peeti Tõe elavaks kehastuseks ning suur india filosoof, nüüdne India president Dr. Radhakrishnan, nimetas teda Kehastunud Vedantaks.
Guru Deva, Tema Jumalikkuse Swami Brahmananda Saraswati tegevus, mille eesmärgiks oli valgustada kõiki inimesi kõikjal, viis 1958. aastal, viis aastat pärast tema meie hulgast lahkumist, ülemaailmse Vaimse Taassünni Liikumise asutamiseni.
India on riik, kus Tõde peetakse kõige tähtsamaks ja indialased on rahvas, kes peab kõige tähtsamaks Jumalat. India pind on palju kordi tunnistanud elu tõelise mõttetarkuse taassündi. India rahvas ei ole kunagi kõhelnud pöördumast tagasi õigele teele, niipea kui talle on veenvalt näidatud, et tema eluviis on võtnud vale suuna. India rahva selline vastuvõtlikkus Tõele on alati olnud innustuse allikaks ja lootuse tekkimise märguandeks kõikidele õiget eluviisi taastada püüdvatele liikumistele.
Soovime siinkohal, et Bhagavadgita käesolev kommentaar avaldaks soovitud mõju ja rahuldaks tänapäeva ajaloolised vajadused.
Käesoleva kommentaari eesmärgiks on taastada Bhagavadgita põhitõed ja sellesse kätketud õpetuse tähendus. Kui seda õpetust järgitakse, muutub elu tulemuslikuks, inimesed teostuvad kõikidel tasanditel ja täituvad ka nüüdisaja ajaloolised vajadused.
MAHARISHI MAHESH YOGI Old Manoris - Aldbournis - Wiltshires Inglismaal 12. jaanuaril 1965
