Holi tähistab kevade saabumist põhjapoolkeral, samuti on see religioosne püha, mida tuntakse kui “värvide püha” või “armastuse püha”.
Holi tähistab hea võitu kurja üle, kevade saabumist, talve lõppu. Holi pühal pühitsetakse inimestevahelisi suhteid, mil kohtutakse, mängitakse, naerdakse ja parandatakse suhteid, kus andestatakse ja antakse andeks ning taastatakse purunenud suhteid.. Seda peetakse ka tänupühaks hea saagi eest.
Holi festival kestab tavaliselt ühe öö ja päeva, alates Purnima (täiskuu päev) õhtust, mis langeb Hindude kalendri Phalguni kuusse Vikram Samvat perioodi, mis jääb vahemikku veebruari lõpust kuni märtsi keskpaigani. Gregoriuse kalendri järgi. Esimest õhtut tuntakse Holika Dahanina (deemon Holika põletamine) ja järgmist päeva Holi nime all.
Pidustustes pritsivad ja kallavad inimesed üksteist üle värvilise vee või eri värvi pulbritega. Eriti rõõmsalt ja energiliselt tähistavad noored seda püha, pildudes värve kõigile ümbritsevatele, ka tänaval möödujaile. Kõikjal võib näha värvidega määrdunud inimesi. Paljud hoiduvad sel ajal õues käimisest, et värvirohke veega täidetud õhupallidega mitte rünnatud saada.
Koos värvide pritsimisega süüdatakse „Holika“ lõkketuli, kuhu on selleks enne kokku korjatud kuivatatud oksi ja raagusid.
Holi traditsioonid on kogu riigis erinevad ja nende juured on India mütoloogias. Paljudes kohtades seostatakse festivali legendiga iidse India deemonikuningast Hiranyakashipust. Hiranyakashipu palus oma õe Holika abi, et tappa oma poeg Prahlada, pühendunud Vishnu kummardaja. Püüdes Prahladat põletada, istus Holika temaga tulle, kandes teda ennast tule eest kaitsvat mantlit. Kuid mantel kaitses hoopis Prahladat ja Holika põles ära. Hiljem samal õhtul õnnestus Vishnul Hiranyakashipu tappa ja seda episoodi kuulutati kui headuse võidukäiku kurja üle. Paljudes India paikades süüdatakse selle sündmuse tähistamiseks Holi-eelsel õhtul suur lõkketuli.
Teistes kohtades on kesksel kohal lugu Krishnast ja Radhast. Lugu räägib, et Krishna, keda peetakse Vishnu avatariks, armus lehmakarjus Radhasse, kuid tal oli piinlik, et tema nahk oli sinine ja Radhal väga hele. Oma nahavärvi peitmiseks värvis ta mängides Radha ja teiste karjustüdrukutega oma näo mänguliselt värviliseks. Arvatakse, et see on värvilise vee ja pulbri viskamise põhjus. Üldist lõbutsemist peetakse iseloomulikuks ka Krishnale, kes on tuntud oma naljade ja mängu poolest.
Igivana legendi järgi tähistatakse Holi pühaga Hiranyakashyapu õe Holika põletamist. Hiranyakashyapu oli Satjajuuga perioodil kuningas, kes oli väga pühendunud Jumala teenimisega välja teeninud erilised võimed. Nende võimetega suutis Hiranyakashyap täita kõik oma soovid ja see pani teda lõpuks tundma, et ta on ise Jumal. Ta teatas, et on vägevaim kõigist ja nõudis, et kõik peavad teda kummardama.
Hiranyakašyapil oli Prahlaadi nimeline poeg, kes oli suur Višnule pühendunu. Ta teenis Višnut pühendunult vaatamata isa paljudele hoiatustele, ähvardustele ja katsetele temast vabaneda. Prahlaad jätkas visalt ja tulihingeliselt Višnu kummardamist. Kartmatult keeldus ta tunnustamast oma isa ülimaks kuulutamist ja tuletas talle kogu aeg meelde, et temast on suurem vägi - Jumal Višnu. See vihastas Hiranyakašyapi nii palju, et ta üritas temast mitu korda lahti saada. Iga katse ebaõnnestus.
Seejärel kutsus kuningas Hiranyakashyap oma õe Holika, kel oli ülim võime olla tule mõju suhtes immuunne. Holikale anti korraldus hoida Prahlaadi enda süles kinni kui ta ise tulle astub. Süüdati tohutu tulekahju, ta võttis Prahlaadi sülle ja astus tulle. Seekord juhtus hoopis, et Holika põles ära, kuid Prahlaad jäi vigastusteta.
Kuningas Hiranyakashyap otsustas lõpuks Prahlaadi ise ära tappa. Ta nõudis, et Prahlaad näitaks talle Višnut. Kui Prahlaad pöördus Višnu poole, et Too talle appi tuleks, ilmuski ta Narasimha kujul ja Hiranyakashyapu võideti.
Sellel lool on sügav vaimne tähendus. Hiranyakashyap esindab ego, mis kui võtab võimust, siis unustab teadveloleku, nii et inimene hakkab arvama endast kui ülemast võimust.
Prahlad esindab siin isikut, kes on teadvel, teadlik oma teadvelolekust. Teadvelolekut ei saa põletada, lõigata, kuivatada või uputada. See on hävimatu ja igavene.
Kõik inimesed, kes on saavutanud enese-realisatsiooni läbi Bhakti, Karma või Jnana jooga, on Jumalaga sarnases seisundis ja neid ei saa miski hävitada.
Takistused, mis sel eneserealisatsiooni teel on, on kiindumus, viha, iha, ahnus ja ego. Kui need negatiivsed tendentsid saavad võimu, siis see viib igaühe kaugemale teadlikkusest.
Holika esindab kogu negatiivsete jõudude kogumit meie kehas, mis võivad tappa või kahjustada, kui neid ei saada kontrolli alla.
Holika põletamine päev enne värvide püha märgib kogu negatiivsete mõtete ja emotsioonide põletamist ja ühtlasi negatiivsete emotsioonide tekitatud mürgi neutraliseerimist.
Kohe kui negatiivsus on eemaldatud mõistusest, saab vaimne ärkamine alguse või teadlikkuse taipamine võimalikuks. Kui see on tehtud, siis ainult positiivsed mõtted jäävad ning seda tähistatakse siis rõõmu ja armastuse jagamisena üksteise vahel.
Armastuse jagamine on kõige olulisem, et eemaldada ülalmainitud viis takistust enserealisatsiooni teel. Armastuse jagamine vähendab viha ja samuti ka ihasid, eemaldab erinevaid kiindumusi, kinnihoidmisi, vähendab ahnust ja teeb inimese alandlikumaks. Ego ja teiste negatiivsete kvaliteetide põletamine kõrvaldab halvad suhted ja teeb võimalikuks kõikidega sõbraks saamise.
***
Kriyayoga uurimisinstituudis Jhunsi linnas, Allahabadis, tähistatakse kõiki festivale nende tõelises vormis, sügava meditatsiooni näol. Holi pühal tähistatakse festivali tõelist olemust Kriyayoga meditatsiooni stiilis, et avastada enda sees kõrgeim rõõmu jõud (mida sümboliseerib Prahlaad).
Kriyayoga meditatsioonis, kui keskendume oma tõelisele Minale, võime näha ja tajuda erinevaid värve ja jumalikku muusikat Ajna tšakra tasandi ekraanil (medualla oblongata ehk tagumise pikliku aju keskel). Seda jumalikku muusikat nimetatakse samaveda teadmiseks. Kui sukeldume ja ujume vaimsete värvide ookeanis, mida tajume meditatsioonis, kogeme teadmiste ja väe ookeani enda sees.
Seda jumalikku kunsti mängida erinevate vaimsete värvidega, mida tajutakse Kriyayoga meditatsioonis, nimetatakse Holika (holi festivali) tähistamiseks. Kui me saavutame häälestuse Samaveda mantratele ja spirituaalsetele värvidele, kogeme oma surematut olemust. Samal ajal hakkab meie ego meie sees trikke mängima ja äratab meis vale ettekujutuse, et Jumalat pole olemas ja et see mina ongi ainus Jumal. Seda valearusaama seisundit, kus mediteerija kogeb ennast ainsa olemasoleva Jumalana, nimetatakse Hiranayakashyapi seisundiks.
Kriyayoga praktikasse süvenedes saavutame kõrgema teadvuse seisundi - Višnu teadvuse, milles mõistame, et meie jõud peitub igavese alandlikkuse platvormil. Selles seisundis kogeme Mina olemasolu kui kõrgematest kõrgeimat ja madalaimatest madalaimat, targematest targeimat ja teadmatutest ignorantseimat. Sellist teadlikkuse seisundit nimetatakse Narasimha teadvuseks ja rõõmu, mida me siis kogeme, Prahlaadi teadvuseks. Sõna Narasimha viitab lõvi ja inimteadvuse harmoonilisele kooselule ilma igasuguse vastasseisuta, tekitades alati uue rõõmu seisundi, mida tuntakse Prahlaadi teadvusena.
Holika festival on Kriyayoga meditatsioonitehnika süstemaatiline praktiseerimine, et jõuda teadvustamise kõrgeimasse seisundisse, kus on võimalik aktsepteerida kahte vastupidist tingimust korraga.
Talve kevadeks üleminekuperioodil tõuseb bakterite kasv nii atmosfääris kui ka kehas. Holika Dahani traditsiooni kohaselt Holika põletamisel tõuseb temperatuur umbes 63 celsiuse kraadini. Järgides traditsiooni, kui inimesed teevad Parikramasid (ringiratast liikumine) ümber tule, hävitab tule soojus ja suits kehas olevad bakterid, puhastades keha.
