Kuna nende nimed esinevad koos paljudes hümnides, käsitleme neid koos ühe nimega Sūrya Sāvitrī, tõlgitud kui Jumalik Päike; hiljem toome välja erinevuse Sūrya ja Sāvitrī vahel Vedas.
Sūrya Sāvitrī on Ülima Tõe ja teadmiste jumal, mida ülistatakse kui ekam sat, üks tõde. Ta esindab olemise tõde, teadmise tõde, protsessi ja tegude tõde ning liikumist ja toimimist. Seetõttu on ta kõigi asjade looja või pigem loodu avaldaja, vabastades srj või väljendades seda, mis on olemas Tõe-tahtejõus; Ta on meie hinge isa, kasvataja ja valgustaja. Seega on helendav nägemus ja helendav looming Sūrya Sāvitrī kaks funktsiooni.
Ta on kohal nii mikro- kui ka makrokosmoses. Ta on inimteadvuses tõusva Tõe valgus. Võime meenutada, et devī uşha, Koit, tähistab esimeste valguskiirte tekkimist meie öises uneteadvuses, teadvuses, mis on kaetud pimeduse, ignoratsuse ja ebateadlikkuse jõududega. Seega tuleb Sūrya Sāvitrī pärast koitu ning järgneb ja laiendab tema poolt talle määratud teed. Seetõttu öeldakse, et Sūrya jälitab Koitu, nii kui armastaja järgneb oma armastatule (1.115.2).
Kõik jumalad järgivad Sūrya rütmilist teekonda, st kõik teised jumalikud võimed või potentsiaalid inimeses avarduvad koos Tõe ja Valguse avardumisega. See on Vishvāmitra Gāyatri (3.62.10) nime all tuntud Sūrya-Sāvitrī mantra laialdase kasutamise põhjus.
Sūrya nime kasutatakse harva, kui on küsimus loomisest. Sūrya on reserveeritud oma passiivsetele aspektidele kui lõpmatu Valguse ja ilmutuse kehale. Tema aktiivses jõus on teda kutsutud erinevate nimedega, nagu Sāvitrī, Tvaşhţŗ jne. Sāvitrīt kasutatakse alati, kui rişhi on seotud loomise ideega, st jõudude avaldumisega nii inimestes kui ka kosmoses; Savitŗ ja Sūrya pärinevad samast tüvest. Sāvitrī avaldub taas eelkõige Tõe kujunemises inimeses nelja suure ja aktiivse jumaluse – Mitra, Varuņa, Bhaga ja Aryamāni – kaudu, esindades vastavalt puhta laiuse, helendava harmoonia, jumaliku naudingu ja kõrgendatud jõu isandaid.
Sūrya ja Savitŗ apellatsioone kasutatakse mõnikord justkui identsetena ja teistes justkui eristuvatena. Veedas on ainult üks jumalus, ekam sat, mille üks olemasolu kõik muud jõud on aspektid, mis on üksteisega ühendatud keeruka võrguga. Me ei saa seda võrku jagada mitmeks eraldi jäigaks osaks nii, et iga osa on eraldi jumalus.
Sūrya Sāvitri, looja ja suurendaja (RV 5.81)
Indra koos oma säravate peremeeste, Marut’idega, Agni, jumalik jõud, tuleohverduste täideviija, on veeda süsteemi kõige olulisemad jumalused. Agni on algus ja lõpp. See Tahe, mis on teadmine, on sureliku inimese surematuse poole püüdlemise algataja; selle jumaliku teadvuse, mis on üks jumaliku jõuga, surematu eksistentsi alus, selle juurde jõuame. Indra, Swari isand, helendav intelligentsus, milleks peame muutma oma varjatud materiaalse mentaliteedi, et saada võimeliseks jumalikule teadvusele, on meie peamine abimees. Indra ja Marutide abiga toimub konversioon. Marutid võtavad meie närvilise mentaliteedi impulssidest koosneva loomateadvuse, valgustavad need impulsid ja tõstavad nad olemise mäest üles Swari maailma ja Indra tõdede poole. Meie vaimne areng algab nendest loomavägedest, nendest pasud’est; kui me tõuseme edasi, saavad neist Päikese, gavahi, kiirte hiilgavad karjad, Veda jumalikud lehmad. Selline on Veda sümboolne psühholoogiline tunnetus.
Aga kes on siis Sūrya, Päike, kellest need kiired pärinevad? Ta on Tõe Meister, Valgustaja Sūrya, Looja Sāvitri, Kasvataja Pūṣan. Tema kiired on oma olemuselt ilmutuse, inspiratsiooni, intuitsiooni, helendava eristamisvõime supramentaalsed tegevused ja need moodustavad selle transtsendentse printsiibi tegevuse, mida Vedanta nimetab Vijnanaks, täiuslikuks teadmiseks, Veda Ritamiks, Tõeks. Kuid need kiired laskuvad ka inimese mentaliteeti ja moodustavad selle tipus helendava intelligentsi maailma Svari, mille isand on Indra.
Sest see Vijñana on jumalik, mitte inimlik võime. Inimese mõistus ei koosne isevalgustuvast tõest, nagu jumalik mõistus; see on tunnetuste-mentaalsus, Manas, mis suudab vastu võtta ja mõista Tõde, kuid ei ole sellega üks. Teadmiste valgus peab selles inimlikus mõistmises esinema nii, et see sobiks oma vormidega füüsilise teadvuse võimete ja piirangutega. Ja see peab jõudma järk-järgult oma tõelise olemuseni, avaldama meie vaimse arengu järjestikuseid evolutsiooniastmeid. Seetõttu loovad Sūrya kiired meie vaimse eksistentsi kujundamisel kolm üksteisele järgnevat mentaliteedimaailma – tunnetuse, esteetilise ja emotsionaalse meele, puhta intellekti ja jumaliku intelligentsuse. Nende kolmekordsete vaimumaailmade täius ja täiuslikkus eksisteerivad ainult olemise puhtal mentaalsel tasandil, kus nad säravad kolme taeva kohal, tisro divah, nende kolme heledusena, trini rocanani. Kuid nende valgus laskub füüsilisele teadvusele ja avaldab vastavaid moodustisi selle sfäärides, vedalikus parthivani rajamsi, maise valguse maailmas. Need on ka kolmekordsed, tisrah prthivih, kolm maad. Ja kõigi nende maailmade looja on Sūrya Sāvitri.
Sellel kujundil on mitmesugused psühholoogilised tasemed, millest igaüks on omaette maailm, mis on veda rišhide kontseptsioonide võti. Inimene on organiseeritud eksistentsi üksus, mis peegeldab universumi ülesehitust. See kordab iseenesest sama olekute paigutust ja jõudude mängu. Inimene sisaldab subjektiivselt endas kõiki maailmu, milles ta objektiivselt sisaldub. Eelistades tavaliselt konkreetset abstraktsele keelele, räägivad rišid füüsilisest teadvusest kui füüsilisest maailmast, maast, Bhust, Prithivist. Nad kirjeldavad puhast vaimset teadvust kui taevast Dyau, mille tipp on Svar, helendav meel. Vahepealsele dünaamilisele, vitaalsele või närvilisele teadvusele annavad nad nime Antariksha, vahepealne nägemus või Bhuvar – mitu Maa moodustavat dünaamilist maailma.
Sest rishise idees on maailm eelkõige teadvuse moodustumine ja alles teiseks asjade füüsiline moodustumine. Maailm on loka, viis, kuidas teadvel olemus ennast kujutab. Ja põhjuslik Tõde, mis on esindatud Sūrya Sāvitri isikus, on kõigi selle vormide looja. Sest just lõpmatus olemises olev põhjuslik Idee – idee, mitte abstraktne, vaid reaalne ja dünaamiline – tekitab seaduse, energiad, asjade moodustised ja nende potentsiaalide väljatöötamise kindlaksmääratud vormides kindlaksmääratud protsesside abil. Kuna põhjuslik Idee on tõeline olemasolu jõud, nimetatakse seda satyamiks, olemises Tõeliseks; kuna see on kogu tegevuse ja kujunemise määrav tõde, nimetatakse seda rtam, Tõeline liikumises; kuna see on oma enesevaate, ulatuse ja toimimise poolest lai ja lõpmatu, nimetatakse seda brhatiks, Suureks või Avaraks.
Tõe järgi Sāvitri on Looja, kuid mitte asjade väljamõeldud või mehaanilise vormimise mõttes. Sõnatüvi tähendab impulssi, lahtilaskmist või väljasaatmist, – ka loomise tähendust srsti – ja nii produktsiooni. Põhjusliku Idee tegevus ei fabritseeri, vaid toob Tapase poolt teadvuse survel enda olemisele välja selle, mis on temas varjatud, potentsiaalsuses varjatud ja tões juba olemas.
Füüsilise maailma jõud ja protsessid korduvad, nagu sümbolina, selle tekitanud suprafüüsilise tegevuse tõdesid. Ja kuna nii füüsilises kui ka suprafüüsilises maailmas kui ka meie sisemaailmas ja selle arenemises olevad jõud ja protsessid on samad, siis tõid rishid füüsilise looduse nähtused sümbolina näiteks kirjeldamaks sisemise elu toimimist. See oli neile raske ülesanne kirjeldada neid protsesse konkreetses püha luule vormiga keeles, mis pidi samal ajal teenima jumalate kui nähtava universumi jõudude välist kummardamist. Päikeseenergia on Sūrya, Valguse ja Tõe Isanda, füüsiline vorm; Tõe kaudu jõuame surematuseni, Veda distsipliini lõppeesmärgini. Seetõttu kirjeldavad iidsed nägijad inimhinge järkjärgulist valgustumist Päikese ja selle kiirte, koidiku ja päeva ja öö ning inimelu valguse ja pimeduse kahe pooluse vahel. Sellepärast Shyāvashwa, Atri majast [õpetusliin: Atri-> Ātreya -> Archanānasa -> Shyāvashwa], laulab hümne Sāvitrit, Loojat, Kasvatajat, Ilmutajat ülistades.
Sūrya valgustab meelt ja mõtteid Tõe valgustustega. Ta on vipra, valgustatud. See on tema, kes vabastab individuaalse inimmõistuse piiritletud mina- ja keskkonnateadvusest ning avardab piiratud liikumist, mille on talle peale surunud enda individuaalsusega tegelemine. Seetõttu on ta brhat, Suur. Kuid tema valgustus ei ole ebamäärane valgus ega ka tema suurus ei tulene segasest ja lahustatud vaatest enesele ja objektile; tal on iseenesest selge arusaam asjadest nende terviklikkuses, nende osades ja suhetes.
Seetõttu on ta vipastsiit, selge tajumisega. Inimesed, kohe kui nad hakkavad sellest päikese valgustamisest midagi vastu võtma, püüavad kogu oma mentaliteeti ja selle mõttelist sisu siduda jumaliku Sūrya teadliku olemasoluga enda sees. See tähendab, et nad rakendavad justkui kogu oma hämarat vaimset seisundit ja kõiki oma ekslikke mõtteid sellele neis avalduvale valgusele, nii et see võib muuta mõistuse hämaruse selguseks ja muuta mõttevead nendeks tõdedeks, mida nad moonutatult esindavad. Sellest ikkest (yunjate) saab nende jooga. "Nad köidavad mõistust ja oma mõtted, on valgustatud, Suurte ja Selgelt tajutavate Valgustatute hulka kuulumiseks."
Siis määrab Tõe Isand kõik talle pakutavad inimenergiad Tõe tingimustel; sest temast saab inimeses ainuke ja suveräänne Vägi, mis juhib kõiki teadmisi ja tegevusi. Enam ei sega konfliktsed tegurid, ta valitseb suurepäraselt; sest ta teab kõiki ilminguid, mõistab nende põhjuseid, on koosõlas nende seaduste ja protsessidega, teostab nende õiget tulemust. Inimesel on seitse ohverduste energiat (Hotra), millest igaüks vastab tema psühholoogilise eksistentsi seitsmele komponendile – kehale, eluenergiale, meelele, ülimeelele, õndsusele, tahtele ja olemuslikule olemusele. Nende ebakorrapärane tegevus või vale suhe, mille põhjustab ja hoiab alal teadmiste hägusus mõistuses, on kõigi komistamiste ja õnnetuste, kõigi kurjade tegude ja kurja seisundi allikas. Sūrya, Teadmiste Isand, paneb igaühe neist Ohverduses õigele kohale. "Ainult nähtuste tundjana korraldab ta ohverduste energiat."
Nii jõuab inimene selle jumaliku Looja ulatusliku ja kõikehõlmava kinnituseni. See on selles lõigus vihjatud ja järgmises selgemalt näidatud salmiga, mille tulemuseks on õige ja õnnelik looming – kogu meie olemasolu on ju pidev looming - inimese kogu olemise universumist. "Tohutu on jumal Sāvitri kõikehõlmav toetus."
Sūrya on nägija, paljastaja. Tõde võtab valgustada, valguse voogu kõik asjade vormid, kõik fenomenaalsed objektid ja kogemused, mis moodustavad meie maailma, kõik universaalse Teadvuse kujundid meie sees ja väljaspool. See paljastab neis tõe, nende mõtte, eesmärgi, õigustuse ja õige kasutamise. Ohverduse energiad õigesti korrastades loob või toodab headust, kuna see on kogu meie eksistentsi seadus. Sest kõigil asjadel on oma õigustatud olemise põhjus, nende hea kasutamine ja õige nautimine. Kui see tõde neis leitakse ja kasutatakse võetakse, toovad kõik asjad hingele head, suurendavad selle heaolu, suurendavad selle õnne. Ja see jumalik revolutsioon toimub nii madalamas füüsilises eksistentsis kui ka täielikumas siseelus, mis kasutab oma avaldumiseks füüsilist. "Nägija võtab endale kõik vormid, ta toob välja (loob või avaldab) headuse nii kahejalgse (kahe jalgaga) kui neljajalgse (nelja jalaga) jaoks."
Selle uue loomise protsessi kirjeldatakse hümni ülejäänud osas. Sūrya kui looja, kui ülim headus, avaldab meie inimteadvuses oma varjatud taevast haripunkti puhta mõistuse tasanditel ning me saame oma füüsilise eksistentsi maa pealt vaadata kõrgemale ja vabaneda hämarusest, teadmatuse ööpimedusest. Ta järgib päikeseliselt Koidu marssi, valgustades kõiki meie olemise piirkondi, millele langeb valgus; sest alati on vaja esialgset vaimset valgustust, enne kui Tõde ise, supramentaalne printsiip, saab selle madalama eksistentsi enda valdusesse võtta. "Looja, ülimalt ihaldusväärne, ilmutab kogu taevast ja särab läbivalt koidiku liikumise järgnevuses (pärast või vastavalt)."
Kõik teised jumalad järgivad seda Sūrya teekonda ja jõuavad tema valgustuse jõul tema avarustesse. See tähendab, et kõik teised jumalikud võimed või potentsiaalid inimeses avarduvad koos Tõe ja Valguse avardumisega temas; ideaalse ülimeele jõul jõuavad nad õige saamise, õige tegevuse ja õigete teadmiste sama lõpmatu amplituudini. Tõde vormib oma suuruses kõik lõpmatu ja universaalse Elu terminiteks, asendab sellega piiratud individuaalse eksistentsi, kaardistab nende tegeliku olemise mõistes füüsilise teadvuse valdkonnad, mille ta Sāvitrina on loonud. Ka see on meis looming, kuigi tegelikkuses avaldab see vaid seda, mis on juba olemas, kuid mida meie teadmatuse pimedus varjab – nii nagu füüsilise maa sfäärid on pimeduse poolt meie silmade eest varjatud, kuid ilmutavad end kui päike oma teekonnal järgneb Koidule ja nähtavale ilmudes need ükshaaval välja mõõdab. " Jumal Sāvitri, oma jõuga, Tema, kelle marsi järgi jõuavad ka teised jumalad jumalikkuse avarustesse; Tema, see hiilgav, kes täielikult täidab kogu maised valgusmaailmad oma suurusega."
Kuid see jumalik tõde ei valgusta ja kujundab täiuslikuks tegevuseks mitte ainult meie füüsilise või maise teadvuse täielikku võimekust. See läbib puhta meele kolme helendavat valdkonda (trini rocana); see viib meid kontakti kõigi aistingute ja emotsioonide, intellekti, intuitiivse põhjuslikkuse ning vabastades kõrgemad võimed nende piiratusest ja pidevast seosest materiaalsest maailmast, täidab kogu meie vaimse olemuse. Selle tegevused saavad oma täieliku avaldumise; nad on kogutud kokku Tõe täielikku ellu päikesekiirte abil, see tähendab meis avalduva jumaliku ülimeele täieliku hiilguse kaudu. “Ja sina lähed, oo Sāvitri, kolme heleduse juurde ja sind väljendavad suurepäraselt Päikesekiired (või kiirte abil kokku kogutud).”
Siis ilmestub Satcitānanda, Surematuse kõrgeim kuningriik, ja särab täiuslikult selles maailmas.
Kõrgem ja madalam lepitakse kokku supramentaalse ilmutuse valguses. Teadmatus, Öö, on valgustatud meie täieliku olemise mõlemale poolele, mitte ainult meie praeguses seisundis. Seda kõrgemat kuningriiki tunnistab Ilu põhimõte, mis on meie jaoks Armastuse ja Valguse printsiip, mida esindab jumal Mitra. Tõe Isandast saab Õndsuse isand, kui ta ilmutab end täielikus jumalikkuses. Tema olemise seaduseks, tema tegevust reguleerivaks printsiibiks peetakse Armastust; sest teadmiste ja tegude õiges paigutuses tõlgitakse kõik siin heaks, õnneks, õndsuseks. "Ja sa hõlmad ööd mõlemalt poolt ja sinust saab, jumal, Mitra oma tegevuse seaduste järgi."
Jumaliku olemasolu Tõde saab lõpuks kogu loodu ainsaks jumalaks meis endis; ja tema pidevate külaskäikude või pidevate arengutega saab Loojast Suurendaja, Sāvitrist saab Pūṣan. Ta tõstab meid pidevalt progresseeruva loominguga, kuni on valgustanud kogu meie kujuneva maailma. Me kasvame täielikuks, universaalseks, lõpmatuks. Nii on Atri ühel pojal, Shyāvashwa, õnnestunud tõendada-kinnitada Sāvitrit kui tema enda olemuses oleva valgustava Tõe, loova, edumeelse, inimese suurendaja – tema, kes toob ta egoistlikust piiratusest välja universaalsusse, piiritusest väljapoole, lõpmatusse. “Ja sul üksi on võim loomise jaoks; ja sinust, oh Jumal, saab Suurendaja arengute kaudu; ja sa valgustad täielikult kogu seda maailma (sõna otseses mõttes, muutumist). Shyāvashwa on saavutanud sinu tõotuse, oo Sāvitri.”
