Bhairavī

Daśa Mahāvidya – Tripūra Bhairavī

Śrī Vidya ehk Trika Kaśmiri Śaivismi liinist lähtuvalt

Troonil või punasel lootoseõiel istuv Bhairavī silmatorkavaim omadus on tema sära. Nagu päike, on tema sära pimestav. Verega määrdunud ja punasesse mähitud, kannab ta ühes oma neljast käest relva ja teises palvehelmeid, samal ajal kui teised kaks moodustavad mudrad, mis leevendavad hirmu ja pakuvad kaitset. Nagu Kāli ja Tāra, kannab ta inimpeade või koljude keed.

Loomise protsessis on esimene liikumine soov, mida esindab Tripūrasundarī ehk iccha śakti. Selle soovi tajumine, mis loob ruumi loomiseks, on sümboliseeritud Bhuvaneśvarī ehk jñāna śakti poolt. Lõpmatu jumalikkuse teostumist piiratud vormidena, endale kindlal viisil energiat andes, on kujutatud Tripūra Bhairavī ehk krīya śakti poolt.

See protsess on tapas, mis on Absoluutse olemasolu tohutu kontsentratsioon või Eneseteadvus, mille tulemuseks on selle jõu muutumine energiseeritud tegevuseks. Vedades võrdsustatakse see Eneseteadvus iga olendi sisimas põleva Teadvuse Valguse ehk „cit-agni”ga. Individuaalsel tasandil on see agni iga olendi väe, püüdluste, energia ja intelligentsuse keskus, mis suunab kõiki väliseid tegevusi ja sisemisi mõtteid, nii meele kui ka organite, kudede ja rakkude tööd. Selle agni toimimine määrab elukäigu, tervise, heaolu ja keha/meele üldise toimimise. Kosmilisel tasandil on agni kõikide jumalate liikumapanev jõud ja võimaldab looduse toimimist vihma, välgu, aastaaegade ja õnnetuste vormis. Vedas leiduva tuleohvri rituaali ehk „homa” puhul on agni inimese ja jumaluse vaheliseks vahendajaks, kes viib inimeste soovid ja ohvriannid jumalatele ning toob jumalatelt tagasi sellise rituaali tasu/viljad inimestele. Selle ülima vahendina on agni tuntud kui Jātavedas. Tripūra Bhairavī on Jātavedase šakti. Tantras on ta tuntud ka kui Durgā, kes aitab „ületada” tasandeid. Selle šaktina esindab Bhairavī tapase jõudu.

 

Mis on tapas?

Tapase klassikaline määratlus on askees. Selle askeesi taga on aga keskendumine või kontsentratsioon. Tapas on tavaline igapäevaelus, kui me oleme täielikult ühe ülesande poole pühendunud, jättes kõik muu kõrvale. Sellistel juhtudel on tegevusesse või mõttesse süvenemine ilma tähelepanu hajutamiseta muudele valdkondadele, mille tulemuseks on ajutine unustamine või teadmatus kõigest muust peale selle. See keskendumine või tapas lõpmatule Jumalikule on see, mis toob ilmsiks piiratud vormid. Selle tulemuseks on vältimatult selline enesesse süvenemine ja end erinevate vormidega identifitseerimine, et tekib teadmatus tervikust.

See ei tähenda, et täieliku teadmise valgus poleks kättesaadav, vaid et see on unustatud algses teadmatuses sellest unustamisest. See jumaliku jõud, mis esindab tapast, on Bhairavī jõud. Ta on oma vormis raevukas, sest ta sümboliseerib ka hirmu. Hirm on eraldatuse kõrvalprodukt; identifitseerumine piiratud vormiga toob kaasa eraldatuse tunde, mis tekib kõige muu varjumisest. Hirm on kõigi valede tegude ja kurjuse põhjus. Kui kogu loodut vaadeldaks jagamatu tervikuna, Ühena, ei oleks kedagi „teist”, keda karta. Seega on Bhairavī hirmutav neile, kes naudivad seda eraldatust. Neile, kes tegelevad eneseteadvuse tapasega, hävitab ta kogu hirmu ja edendab Sādhanat.

Bhairavī teine nimi on Kuṇḍalinī. Ta lebab uinuvana mūlādhāra tšakras selgroo alguse juures ja esindab piiratud olemise potentsiaali realiseerida oma piiritu olemus tapase katkestamise kaudu. Kui ta jääb tapases enesesse süvenenuks, tuntakse teda Tripūra Bhairavīna. Kui ta vabastab oma energia ja tapase kuumuse ning tõuseb ülespoole, muutub ta Tripūra Sundarīks. Seega esindavad Bhairavī ja Sundarī ühe mündi kahte külge – kohutavat ja ilusat, mida tapase jõud eraldab ja ühendab. Sest vaimsel teekonnal on just praktika tapas, bhakti igatsus ja teele keskendumine, mis välistab kõik muu, mis veenab Kuṇḍalinī ärkama. Kui Sundarī asub selgroo ühes otsas, selle alguses, siis Bhairavī asub teises otsas, Sahasrāra tšakras, pealael. Bhairavī esindab enese pingutuse tuld ja kuumust ning Sundarī sümboliseerib armu nektarit. Bhairavī jõu kuumust leevendab Sundarī armu laskumine, enda pingutuse tõus ja langus ning armu laskumine on Mahāvidyade Sādhanas tohutu ulatusega tants.

Tule omadus, mis teeb sellest ideaalse puhastamise vahendi, on see, et see muudab kõik, mida puudutab, ühtlaseks tuhaks. Nii on ka Bhairavīga – iga plekk ja ebatäiuslikkus, mis tema ülespoole liikumisel ette jääb, põletatakse halastamatult, puhastades järk-järgult olendit Sundarī nektari jaoks. Nektari õndsust ei suuda taluda keegi, kes pole läbinud Bhairavī leekide tapast. See nektar, jumalate soma, on olendi toitja ja annab energiat tapase leekidele, mis seda tarbivad. Kui Bhairavī ülespoole hüppab, muudab ta guṇade (tamas, rajas, sattva), keha (füüsiline, peen, põhjuslik), seisundite (ärkvelolek, unenägu, sügav uni) ja kogu kogemuse (kogemus, kogeja ja kogetav) kolmikud, kolm maailma ülal ja all ning kõik tegevustest ja meeltest tulenevad tajud. Bhairavī ja Sundarī tantsu juhib Bhuvaneśvarī oma kohalt südame ruumis ja seda soodustab Kāli transformeeriv jõud. Ja just selles tantsus, mis paljastab Māya piirangud, saab jñāni karma joogiks.

Sādhana teel võib Bhairavī tõelist liikumist märgata jätkuva enesejäämisega. Identiteedi muutuses omandab tapas uue tähenduse. Kõiki varasemaid praktikaid nähakse eelnevateks, kuna need olid ettevalmistuseks sellele muutusele. Selle muutusega võivad vanemad praktikad jätkuda või iseenesest kaduda. Tapase rangus muutub ühepunktiliseks ja elu elatakse ainult Eneses-olemise/Enesesse-jäämise praktika nimel. Bhairavī, kes on rahul ja keda ei takista ühegi muu eesmärgi puudumine, võtab enda kanda Sādhana juhtimise ülesande. Seega muutub see Enesesse-jäämine üha pingevabamaks, avades end järk-järgult Sundarī armule. Selles Eneses-jäämises kaotavad vanad ja juurdunud harjumused ja mustrid identifitseerimise kütuse ja põlevad kiiresti tuhaks. Aeglaselt, kuid kindlalt muudavad Devide tantsud tavalised tegevused, kui need koos mõtete, taju ja aistingutega ohverdatakse püsivuse tulele (Bhagavad Gītā, 4:25-33).

Kui Bhairavī ühes käes hoiab ebapuhaste hävitamise relva, siis teises käes hoiab ta palvehelmeid, mis sümboliseerib avaldamata Sõna ehk parā-vāk. Kui Tāra esindab ilmutatud sõna ehk paśyanti vāk, siis Bhairavī parā-vāk on puhas potentsiaal, mis eelneb nimele ja vormile. Bhairavī Sādhana tulemuseks on seksuaalenergia toore potentsiaali muutumine jumalikult inspireeritud tegevuse ojaseks ja tejaseks ning parā-vāki puhtaks jõuks. Seega esindab ta brahmachārya jõudu, mis on Sādhana tapase nurgakivi.

Bhairavī ja Sundarī poolt edasi aetud ja õnnistatud, jõuab Sādhaka järgmisena Chinnamastā jalgade juurde, kes on ilmselt kõige metsikum Mahāvidyadest.

Autor: Kavitha Chinnaiyan, Svatantra

 

Shaivism (Shaiva filosoofia)

Bhairavī (भैरवी) (tuntud ka kui Paramā, Yogeśī või Aghorī) viitab „Bhairava kaaslasele” vastavalt Brahmayāmala-tantrale (või Picumata), 7. sajandi alguse Śaiva tekstile, mis koosneb 12 000 värsist. —Kuigi sādhaka püüdleb apoteoosi Bhairavana, koosneb tema jumalik keha, avadhūtatanu, tegelikult naiselikust jõust, mis lõpuks ületab meessoost jumaluse. „Veatu” või „puhas” (avadhūtā) Śakti ei ole olemas ainult lootose pärgade ühendava nöörina: mantrate mõistes läbistab ta pärgasid ka hāṃ-na, üheksasilbilise Vidyā viimase silbina (lisaks anusvāra). Selles vormis on ta tuntud kui Paramā või Yogeśī, kaheksas ja kõrgeim emajumalanna, kellest teised pärinevad, ning kui Aghorī või Bhairavī, Bhairava abikaasa. Tema samaaegne läbistamine kehas ja silbiline kohalolek igas lootoses on vihjatud Brahmayāmala värsis 4.595-596b.

Allikas: Brill: Śaivism ja tantristlikud traditsioonid

 

Bhairavī (भैरवी) on jumalanna nimi, kes saadab Bhairavat vastavalt Kṣemarāja Netratantrale: 9. sajandi Śaiva tekstile, milles Śiva (Bhairava) õpetab Pārvatīle selliseid teemasid nagu metafüüsika, kosmoloogia ja soterioloogia. —Vastavalt sellele [värss 10.7cd-17ab, kirjeldades Bhairavī ja Bhairava kummardamist]—„[Bhairavī] on värvuselt vermilloni või punast värvi. [Tal on] püsti seisvad juuksed, suur keha ja ta on kohutav ja väga hirmutav. [Tal on ravimtaim] śatavārī, ta on viie-näolineja kaunistatud kolme silmaga. [Tema käed on] kõverad küünised [Tal on] silmad nagu puuõõnsus ja ta kannab mahalõigatud peade keed. [Kümne] käega, nagu Bhairava, kannab [ta ka] Bhairava relvi [kirves ja haamer]. [...]”.

Allikas: SOAS University of London: Protective Rites in the Netra Tantra